Selline nägi Cuba välja suvel 2013. Nüüd on küll oluliselt vanem.

Cuba saatuslik külaskäik

Selle jutu olen ma kirja pannud puhtalt oma peremehe jutu järgi, sest see kõik juhtus ammu enne mind, juba juulis 2013. Aga jutt ise on vajalik mõistmaks, miks minu pererahvas üldse koera võtmisele mõtlema hakkas.

Nimelt väisasid siis pererahva maakodu Pärnumaal kaks koera: labradori retriiver Cuba Luksemburgist ja cavalier king charles spanjel Houndou Brüsselist. Koos oma pererahvaga muidugi. Musta-valgekarvaline, kuid ruugete silmaümbrustega Houndou oli lihtsalt nunnu ja midagi enamat temalt ei oodatudki. Läikivpruun Cuba oli aga just selline, nagu tema tõugu on kirjeldatud: erakordselt sõbralik, intelligente, terane ja sõnakuulelik, temas polnud väiksematki märki agressiivsusest ja ka põhjuseta argusest.

Peremehele meeldis Cuba juures see, et ta innukalt palli järele jooksis ja selle siis taas viskaja jalge ette poetas. Lisaks võlus peremeest millegipärast asjaolu, et Cubale meeldis arbuusi süüa. Perenaise jaoks oli Cuba nagu Houndougi lihtsalt nunnu. Mis sest, et too oli siis juba nelja-aastane ja igati täiskasvanuliku käitumisega. Ja meeldivalt sihvakas: tema kaal jäi kuskil 34 kilogrammi kanti. Ehk siis parimas eas ja vormis koer, justkui mina praegu.

Huvitav oli see, et lääneeurooplasena polnud Cuba varem kokku puutunud Eestile omase õhtuse ja hommikuse kastega, mistõttu ta üritas ‒ siis, kui inimesed lõkke ääres istusid, juttu ajasid ning sööki-jooki maitsesid ‒ märjal murul otsida ja leida kohti, mis polnud niisked. Mõistagi see ei õnnestunud. Nii ei jäänud tal muud üle, kui pingile hüpata ja sinna puhkama heita. Houndou oli siis juba ammu pugenud oma reisikotti, mis toimis ka puurina.

Kui Houndou ja Cuba oma koju Lääne-Euroopasse olid sõitnud, said alguse perenaise ja peremehe üsna sagedased jutud koera võtmisest. Lõpuks selleni jõutigi, aga alles ligi kolm aastat hiljem. Kusjuures valik langeski retriiverile, küll mitte labradorile, vaid kuldsele retriiverile. Ehk siis minule. Pole tarbetu märkida, et minu peremehel pole varem kunagi koera olnud ja ta polnud päris oma koerast kunagi ka unistanud. Perenaiselgi polnud koera olnud, aga unistanud oli ta temast küll. Iseäranis teismelisena. Ainsad lemmikud ‒ kui lapsed ja lapselapsed muidugi välja arvata ‒, keda nad olid pidanud, olid kaks kassi: tavaline hallivöödiline malbe olekuga Naala ning musta-valgekirju pikakarvaline röövli iseloomuga Miisu.

Nagu ma just tõdesin, pani labradori retriiver Cuba minu perenaise ja peremehe järjest enam koera võtmisele mõtlema. Aga aeg muudkui lendas. Peremehele meeldis sel teemal heietada, aga tegudeni ta ei jõudnud. Kuni perenaine jaanuaris 2016 ohjad lõplikult enda kätte haaras ja otsis välja ühe koertenäituse Tallinnas Laki tänava spordisaalis, kus pidid oma ilu ja kasvatatust näitama nii labradorid kui ka kuldsed retriiverid, lisaks kümned muudegi tõugude esindajad.

Peremehe esimene eelistus oligi labrador, sest ta arvas, et kuldsete kohevamad kasukad jätavad korterisse rohkem karvu maha. Tal oli tegelikult õigus, ehkki ka labradoridest jääb vaibale maha üsna arvestatav kogus koerakarvu. Kuldseid oli näitusel kõige arvukamalt ning kolmest väikesest väljakust üks oli tervenisti nende kasutusse antud.

Perenaist ja peremeest hämmastas kõige enam see, kui viisakalt kuldsed retriiverid näitusel käitusid: lamasid vaikselt ümber väljaku oma väikestes aedikutes esinemisjärge oodates, viitsimata isegi pead minu tulevase pererahva poole pöörata. Ja kui kõrvalplatsidelt oli aeg-ajalt kuulda niutsumist ja ka valjemaid haugatusi, siis kuldsete väljaku ääres valitses vaikus. Eks meie tõug oskabki üliviisakas olla ja korralikult käituda. Kui see muidugi on vajalik. Kuldsete käitumine korralikkuse etalonina saigi otsustavaks, miks minu tulevase pererahva lõplik valik just kuldsele retriiverile langes.

Õnneks ei olnud nad siis lugenud ja veel vähem kogenud, et me ei ole sugugi sobilikud inimestele, kes laitmatut puhtust armastavad. Nad ei teadnud siis aimata sedagi, et kui me vähegi mõnda veekogu näeme, olgu see meri, järv või jõgi, miks mitte ka mõni väiksem porilomp, siis võib kindel olla, et me sinna sisse prantsatame. Nii et me suudame ühe hetkega kuldsest retriiverist muldseks retriiveriks muutuda. Eriti Eestile omaste niiskete ilmadega jääb pori ja mustus üsna nakkavalt meie pikkade karvade külge.

Samas on meil ka vastupidine omadus. Kui me ära kuivame, siis kukub kogu saastakiht justkui iseenesest meie karvakatte pealt maha. Eriti efektiivselt mõjub meie karvale ja paneb selle kenasti läikima merevesi, iseäranis, kui mere ääres on piisavalt pehmet liiva, mille sees saab pärast kosutavat ujumist ja veeskargamist mõnusasti püherdada. Pärast veeprotseduure, kui ma olen pooleldi niiskena kojusõiduks oma väikesesse tagumisse autosalongi hüpanud, peremees küll ütleb, et ma haisen koera järele. Aga kelle järele ma siis veel pean lõhnama? Pererahvas on vähemasti sõnades kinnitanud, et nad ei ole oma valikut kordagi kahetsenud. Ja seda mitte minu veelembuse pärast, vaid eeskätt seetõttu, et tõuomaselt sobivad minusugused ideaalselt lastega peresse. Pealegi on pererahval juba praegu koguni viis lapselast ja kõik nad on minu suured semud.

01.09.2020                                                                                 Friida