NB! Kui satud siia esimest korda, siis alusta lugemist altpoolt.

Koos peremehega Nõmme metsas.

Nõmme metsarajad

Tänu sellele, et peremees hakkas 2020. aasta hilissügisel Tallinnas Nõmmel ka teistele koertele kodust koeratoitu valmistama, avastasin enda jaoks toreda männimetsa. Tegelikult on selle metsa üks ots mulle juba kutsikapõlvest tuttav, sest me käisime seal kaks hooaega järjest koertetrennis. Nüüd, kui jaanuaris 2021 tuli lumi maha, on seal topelttore ringi kahlata ning pehmel valgel vaibal püherdada.

Tagadi seiklusraja kõige raskem takistus, vähemalt minu meelest.

Tagadi seikluspargis

Tallinnast mööda Viljandi maanteed paarkümmend kilomeetrit välja sõites on selline koht nagu Tagadi, kuhu on rajatud spetsiaalselt koertele mõeldud seikluspark. Igavesti lahe koht, kus me oleme pererahvaga juba mitu aastat käinud. Kõikvõimalike tõkete läbimise sain ma seal juba esimese korraga selgeks, kui läbi suure ratta hüppamine välja arvata. Aga nüüd tuleb mul ka see juba päris hästi välja.

Tavaliselt läheb mul posti kohaletoimetamine lobedamalt, aga seekord häiris mind peremees oma kaameraga.

Kuidas ma postiljoni abiliseks olen saanud

Et meie peres on suhteliselt kindel tööjaotus, siis mõned kohustused on ka minu peale pandud. Näiteks maal olles pean ma igal ennelõunal postiauto vastas käima ja lehed tuppa viima. Ehkki pererahvas alati imestab, kuidas ma suudan postiauto hääle kõigi teiste seast ära tunda, pole siin tegelikult midagi imestada. Igal autol on ju oma hääl. Nii ka postiautol ja pererahva omalgi. Postiauto sõidab pealegi meie talust esiti mööda paari kaugema maja juurde, keerab siis otsa ringi ja peatub alles seejärel meie väravas. Nii et ma tean varakult valmis olla ja õiget hetke õunapuu all varjus oodata.

Kui postiauto viimase kurvi tagant välja keerab, alustan mina oma jooksu. Lähen värava juurde ja jään ootama, kuni postitädi meie lehtedega oma autost meie värava juurde jõuab. Postitädi on hästi tore ja lahke. Tavaliselt teeb ta mulle ka pai, aga täna käisid filmivõtted ja olukord oli tavalisest mõneti erinev. Sestap olin minagi pisut segaduses ega teadnud, kas pean lehed seekord andma hoopis peremehele, kes värava lähedal operaatori rollis oli. Aga lõpuks sain aru, et lehed tuleb nagu tavaliselt ikka perenaise kätte tuppa viia.

Neiu S. ja mina mais 2020.

Kuidas väike neiu mind segadusse ajas

Ühel 2020. aasta maikuu kolmapäeva pärastlõunal lükkas peremees värava eest ja ütles mulle "Ei!". See tähendas, et ma ei tohi aiast välja minna. Tegelikult aimasin ma sedagi, et ega peremees niisama väravat lahti ei teinud. Järelikult oli kedagi külla oodata. Aga see ootamine kujunes minu jaoks pikaks.

Juba veerand tunni pärast muutus mu hingamine kiiremaks. Teadsin ju, et keegi on tulemas, aga ma ei teadnud, kes ja millal. Peremees silitas mind, patsutas küljele ja rääkis midagi rahuliku häälega. Minu tähelepanu oli paraku hajevil ja ma ei saanud täpselt aru, mida ta mulle seletas. Hetkeks oli sellest veidi kasugi. Mu hingamine läks veidi ühtlasemaks, kuid üsna varsti muutus hingamine hingeldamiseks. Kui möödunud oli veel pool tundi, ei pidanud ma enam vastu ja tormasin tiiki end jahutama. Peremees püüdis mind küll keelata, aga kui mul ärevusest silme eest pilt kaob, ei suuda ma pererahva käsklusi jälgida ja loomulikult jäävad need ka täitmata. Ma kohe pean närvide rahustuseks tiiki viskuma.

Pärast kosutavat suplust püüdis peremees mind kuivatada, et ma külaliste saabudes enam-vähem välja näeksin. Mulle on see protseduur alati meelt mööda olnud. Ka seekord, kuid kohe selle järel pidasin ma vajalikuks paar kiiremat ringi teha ja end vanades mutihunnikutes püherdada. Nii et peremehe idee mind puhtana hoida läks täielikult vett vedama.

Lõpuks külalised saabusid: noorem perepoeg koos oma perega. Üheksakuune neiu S. oli ka muidugi kaasas. Pidasin selle peale vajalikuks veel kord end tiigis jahutada. Me ei olnud teineteist päris pikka aega näinud, aga neiu S. võttis mind üsna ruttu taas omaks. Tõsi, oma võluvat naeratust ta mulle pole näidanud ning on selle hoidnud pigem oma ema ja isa ning tihti ka vanaema-vanaisa ehk siis minu pererahva jaoks. Pilgud, mille neiu S. minu suunas saadab, on uudishimulikud, aga mu meelest siiski ka sõbralikud. Kui talle elutoa põrandale oma väike vaip laotati, siis teadsin, et sinna ma astuda ei tohi. Pehmed klotsid, mis tihtipeale neiu suhu sattusid, olid minu jaoks tabu. Nagu kõik muudki laste mänguasjad. Olen selle selgeks saanud juba mitu aastat tagasi, kui suuremad lapselapsed veel väikesed olid.

Kui neiu S. kärusse pannakse, et ta õues magama uinutada, ei taha kärulükkaja minuga miskipärast samal ajal köit vedada. Eks ma saan ju ise ka aru, miks sel ajal minuga mängida ei taheta, aga proovida võib ju ikka...

Pean veel mõtlema sellegi üle, mida teha siis, kui neiu S. kärus ärkab. Olen küll mitmel korral esimesena käru juurde jõudnud, aga siis on minu mõistus otsas. Võiksin ju korraks haugatada, aga see ehmataks väikese tüdruku ära... Seda enam, et keegi neiu vanematest või vanavanematest alati siinsamas lähedal on.

Ahjaa. Kui keegi tahab lähemalt teada, kuidas neiu S. muidu elab ja kasvab, siis seda saab lugeda ja vaadata siit: https://kuidasollaisa.com/

Igal aastal on meil ka pääsukesed oma pesa meisterdanud.

Mina ja muud loomad

Mul läks 25. aprilli hommikul uni varakult ära, kuskil kuue ajal. Ehkki maal olles ei ole ma peremehele mitu nädalat äratuskella mänginud, otsustasin ma ta seekord üles ajada. Päike oli juba tõusnud (kirjade järgi koguni 5.37) ja heitis aknast sisse oma esimesi valguskiiri. Peremees võiks ju maal mind niisama uksest välja lasta, aga tal on millegipärast kombeks hommikuti koos minuga õue uitama tulla. Hommikut nautima, nagu ta ise ütleb.

Hommikused hääled maal on linnaga võrreldes sootuks teistsugused. Linnulaulu kõlab iga nurga tagant, aga peremees ei ole osanud mulle öelda, millised sulelised need täpselt on. Neid on meil maal mitukümmend erinevat liiki vähemalt, aga ta ei suuda alati isegi musträstal ja kuldnokal vahet teha. Vaid siis, kui kostab huu-huu-huu-hu-huu, oskab ta öelda, et see on meigas ehk kaelustuvi. Kusjuures veel mõned aastad tagasi arvas ta, et see on öökull. Vahel on meigased üsna julged ja jalutavad otse minu lähedal. Ma olen neile siis päris lähedale hiilinud, ehkki peremees mulle selle peale alati "ei" ütleb, arvates, et ma tahan linnu kinni püüda. Võin kinnitada, et ei taha. Lihtsalt tore on teha ootamatuid spurte. Nagu tänagi, kui üks meigas mutihunniku peal seisis ja ilmselt mõnda ussi nokkis.

Kuusehekis, mille all ma aeg-ajalt kaevamas käin, elavad väikesed erivärvilised linnukesed. Ühed neist on punaka kaelaga, teised jälle kollakasrohelise puguga. Peremees peab neid esimesi käbilindudeks ja teisi lepalindudeks, aga selles tasub kahelda. Miks peaks lepalind kuusehekis elama? Täna hommikul kuulsin üle tee karjamaalt kummalist kurguhäält, mis kohe mu tähelepanu köitis: kikkis kõrvade, peenikeste jalgade ja valge tagumikuga kena loom. Peremees jäi ka kuulatama. Kui mina oma spurdi olin juba ära teinud, nägi temagi lõpuks hääle tekitajat. "See on metskits," selgitas ta mulle. Eile, kui ma ka ühte kikkis kõrvadega, kuid oluliselt väiksemat isendit nägin otse meie aia taga keset teed jooksmas ja ma temaga paralleelselt mõned kiiremad lõigud läbisin, ütles peremees: "Jänes".

Olin tegelikult ka varem jänest näinud ja seda otse meie õue peal, aga ta oli nii kiire, et kätte ma teda ei saanud. Nagu üks rebasepoisski, kes eelmisel suvel meie õue peal ringi silkas ja minu eest pakku jooksis. Tänavu ilmus aga kuuri tagant välja korraga kaks rebast. Loomulikult hakkasin ma neid taga ajama. Aga rebased olid kavalad: üks jooksis ühele poole ja teine hoopis mujale. Ma ei osanud algul otsustada, kummale ma järele lippan. Kui lõpuks ühele järele lidusin, oli too juba aiavõrgu suurest silmas läbi pugenud. Teist rebast ma enam ei näinudki.

Oravaid, kes ümber meie maamaja puude otsas karglevad, tean ma juba linnast. Kui ma veel päris väike olin, jäin Tallinnas Mustamäe vahel jalutades tihtipeale neid uurima. Peremees läks minu uudishimuga kaasa ja nii me siis koos uurisime, miks need linnaoravad mööda viiekorruselise kivimaja seinu mööda ronivad, aeg-ajalt rõdupiirete peal jalga puhates. Kuni lõpuks märkasime päris üleval, otse katusekasti all väikest auku, kust oravad sisse ja välja silkasid. Ju neil oli seal pesa.

Maaoravad käivad mõnikord ka meie maja katusel krõbistamas. Perenaine arvab millegipärast, et need on hiired, keda ta paaniliselt kardab. Peremees on talle küll püüdnud kannatlikult seletada, et ükski hiir ei konda mööda katuseid, aga see jutt ei ole perenaist kuigivõrd veennud. Oravad on osavad puude otsas hüppajad, vahel tulevad nad ka alla maa peale. Ilmselt mõne söögipala järele, sest tammetõrusid ja pähklipuid on meil küllaga. Ja siis on minu kord neile koht kätte näidata. Maa peal, vähemasti meie õues olen ikkagi mina valitseja. Peremees arvab, et üks oravapaar elab iidse tamme otsas. Ta on seda järeldanud selle põhjal, et igal kevadel on tammealune kaetud kuivanud ja äranäritud kuusekäbidega. Meil on tegelikult kolm iidset tamme, arvatavasti üle saja aasta vanad, aga vaid ühe all on kevadeti käbid.

Õhtuhämaruses tiirutavad hääletult üle katuse nahkhiired. Et neid märgata, on peremehel oma kindel taktika. Ta seisatab maja ees ja jääb siis vaatamata üles korstna poole. Pilvitu ilmaga hakkavad siis juba tähed vaikselt sirama ja korstna ümber tekib selline heledam söör. Ja selles vaevumärgatavas valguskumas ongi nahkhiirte välkkiired õhusööstud kenasti näha.

Peremehe 90 sentimeetrid lai ja neli meetrit pikk peenar.

Kuidas peremees üritas mulle kaalikaid kasvatada

Kogu 2020. aasta märts möödus koroona tähe all, ehkki viirus on meie pere puutumata jätnud. Perenaisele oli kõige suurem löök see, et lapselapsi nii harva nägi. Vanema perepoja lastega saime mõni nädal tagasi kokku metsas, kus me koos jalutamas käisime. Kuueaastane noormees T. ja neljane neiu E. tassisid mulle hunnikute viisi oksi ette, et ma neid närida saaks. Tunnistan ausalt, et vähemalt pooled oksad jäid minu poolt läbi närimata. Aga tore oli metsas jalutada ikka.

6. aprillil sõitsime meie maale, inimtühjadest linnatänavatest eemale. Selles, et tänavatel vähe inimesi käis, oli muidugi oma võlu ka. Perenaine, kes on peremehega võrreldes märksa julgema meelega, käis minuga mitut puhku väljas jalutamas koguni ilma rihmata. Ma käitusin muidugi korralikult ka ja kuhugi kaugemale jooksma ei hakanud. Peremees seda teha ei julgenud. Eks ta on selline ülemuretseja tüüp.

Noorema perepoja kaheksakuune neiu S. on jõudnud aprilli keskel meil maal külaski käia. Ta on juba tubli roomaja. Minust küll veel umbes neli korda kergem ja viis korda väiksem, mistõttu ta esiotsa mind pisut pelgaski. Ju ma tundusin talle tõelise koljatina, ehkki me olime ju ka varem linnas mõned korrad koos põrandal ukerdanud. Et ma tema mänguasju ei puudutanud ja käisin tema vaibast väikese kaarega mööda, siis neiu S. rahunes ja leppis sellega, et üks karvane tont temast aeg-ajalt mööda käib. Loodan, et tänavu suvel saame temaga koos mürada.

Peretütre väikesed neiud, septembri alguses seitsmeseks saav C. ja viiene O., lubati sel nädalal Taanis pärast pikka pausi taas eelkooli ja lasteaeda. Kahtluse all on kahjuks see, kas nad sel suvel üldse saavad Eestisse tulla. Piirid ju kinni.

Aga nüüd kaalikatest, millest siinse sissekande pealkirjas juttu. Asi on nimelt selles, et enne maale tulekut oli peremees võtnud pähe mõtte, et ta hakkab mulle kaalikaid ja porgandeid kasvatama. Ostis koguni seemneid. Et kui seemnetest juurikad sirguvad, oleks neid hea omast käest võtta ja minu toidu jaoks patta panna.

Meil on selline imelik maakoht, kus siiani oma peenramaa puudus. Ehkki ruumi peenarde rajamiseks on küllaga. Tõsi, mõned õunapuud ja marjapõõsad meil siiski on. Perenaisel on lisaks paar lillepeenart ja siis veel kolm väikest maitseainete kasti, mille peremees rohkem kui viis aastat tagasi lauajuppidest kokku klopsis, mis aga aja jooksul vägisi laiali lagunema kippusid. Peremees lõi nüüd need kastid kirvega laiali ning ehitas uue ja suure. 4 meetrit pika ja 90 sentimeetrit laia. Ja jaotas siis selle ühe vahelauaga pooleks: ühe poole perenaise, teise enda jaoks. Perenaise poole jaotas ta laudadega veel kolmeks sektoriks. Selles nn enda pooles ta mulle kaalikaid ja porgandeid kavatseski kasvatama hakata.

Aga kui kogu see ehitus valmis ja mulda täis sai, armus peremees oma kätetöösse sedavõrd, et unustas kaalikad ja otsustas sinna hoopis maasikataimed istutada. Lastelaste jaoks. Peremehel pole aiandusest tegelikult õrna aimugi. Vaid üsna elukauge inimene suudab tulla mõttele hakata meie pere ainsal peenral kaalikaid kasvatama. Ja palju neid sinna siis mahtunud oleks? Aga eks ta on ennegi suuri plaane teinud. Oma kätetöö üle on ta aga siiani uhke. Nii kui ta õue astub, läheb tema esimene pilk oma kätetöö poole. Olen leppinud, et kaalikad ja porgandid tulevad ka edaspidi minu toidulauale endiselt poest. Ja kui päris aus olla, siis ma kahtlen peremehe kaalikakasvatamise oskustes üsna sügavalt.

PS Suvise järelmärkusena lisan, et kuskil mais pani peremees maasikataimede vahele ühte peenikesse vakku ikkagi ka porgandi- ja kaalikaseemneid. Kui maasikad andsid kenasti saaki ja progandidki kasvasid üsna pontsakad, siis kaalikad ajasid üksnes lehti ja mingit saaki lõpuks ei andnudki. Ehk siis läks just nii, nagu ma arvasin.

Tallinnas Mustamäel ühel koerteväljakul.

Pärnumaal Matsi rannas.

Mulle meeldib ronida ja hüpata

Üle kõikvõimalike tõkete hüppamine ja suurte kivide otsa ronimine hakkas mulle juba üsna varakult meeldima. Ise arvan, et see tuleb mul ka päris hästi välja. Kes ei usu, veendugu selles ise. Tõsi, vahel harva olen ma takistuse ka maha ajanud.

Kõige suurem rõõm on mul mõistagi siis, kui saan teiste koertega mängida. Siin olen koos sõbranna Claraga.

Miks ma nii meeletult rõõmustan

Mulle nii meeldib, kui keegi meile külla tuleb. Koguni sedavõrd, et ma ei suuda end esiotsa talitseda. Enesest väljumise aeg on küll üürike, kõige enam minut või paar, mille järel olen taas normaalne, nagu pererahvas ütleb. Nad on püüdnud seda minu ülemäärast rõõmu nüüd juba enam kui neli aastat erinevate võtete abil vaigistada, aga see pole neil õnnestunud.

Sellest, et keegi meile külla võib tulla, saan tegelikult aru üsna varakult. Perenaine askeldab enne seda pikemat aega köögis, peremees aga sätib lauale taldrikuid, klaase, nuge-kahvleid ja salvrätte. Adun, et sel ajal ei tasu neid segada: heidan rahulikult laua lähedale pikale ja jään vaikselt piidlema. Kui suuremad toimetamised tehtud, paneb pererahvas puhtad riided selga ja jääb samuti ootele.

Linnas olles on märguandeks uksekell, mis hakkab korteris helisema siis, kui keegi õues meie korterinumbriga nupule vajutab. Torman selle peale ukse juurde. Peremees järgneb mulle, istub jalatsikapile või nõjatub kükitades seina vastu ning kutsub mind enda juurde. Heidan korraks tema jalge ette pikali, pakkudes võimalust mind kõhu alt sügada. Aga see rahu kestab vaid nii kaua, kui sügamine ka reaalselt aset leiab. Perenaine on selle aja jooksul luku avanud ja ukse paokile lükanud. Mina torman selle peale ukse juurde ja lükkan ninaga ukse lahti. Just siis, kui külalised on jõudnud ukse taha. Et mul ei ole lubatud kellelegi peale hüpata, surun oma tagumiku tugevasti vastu põrandat ja hakkan oma saba edasi-tagasi lehvitama. Pean kõik tulijad ükshaaval üle nuusutama.

Kui ma väiksem olin, nii umbes pooleaastane, juhtus mõnikord sedagi, et mul tuli rõõmupiss põrandale. Mitte palju, vaid paar väikest tilka. Et ma olin sel ajal hakanud ka koertekoolis käima, siis treener soovitas pererahva kurtmise peale mind külaliste tuleku eel õue viia. Et ma näeksin neid esimest korda juba väljas maja ees, mitte korteris. Mõned korrad pererahvas seda isegi tegi, aga siis loobus. Pealegi sai see rõõmupissi aeg mul üsna kiiresti läbi, kestes kõige enam kolm-neli nädalat. Aga see selleks.

Kui külalised on kenasti üle uksepaku astunud, teen hakatuseks paar kiiremat jooksu: koridorist kööki ja tagasi. Kui sellest ei piisa, siis korra veel, nii et koridori põrandale laotatud kaltsuvaibad oleksid korralikult sassi aetud. Nüüd olen end maha rahustanud ja hakkan külalisi proovile panema, tassides neile ükshaaval oma mänguasju. Tavaliselt küll selgub, et külalised ei olnud üldse selleks meile tulnud, ehkki aeg-ajalt juhtub, et mõni neist hakkab siiski minuga köit sikutama. Pererahvas nimetab sellist külalist kõige nõrgemaks lüliks.

Kui külaliste seas lapsi ei ole, lähen taas kaetud laua kõrvale, vahel ka laua alla, ning jään lihtsalt lamama. Kui ka mõni laps on tulnud, saan nendega pisut mängida, enne kui nad sööma asuvad.

Maakodus on mul enda väljaelamiseks muud moodused. Seal näen ma külalisi juba eemalt, kui nad on autoga väravasse sõitnud. Siis jooksen ka mina kohe sinna. Kui ma väiksem olin, hakkasin ümber auto tiirutama. Nii et roolisolijal võis tekkida hirm, et ta mind alla ajab. Nüüd, suuremana, annab peremees mulle tavaliselt käsu: istu, lama! Kui külaliste auto on kenasti kuuseheki taha pargitud, saan minu tegutsemiseks vabad käed. Õigemini vabad jalad. Lähen ja ütlen kõigile tulijatele tere, tagumik kraplikult vastu muru surutud. Ja kohe selle järel teen paar pikemat kiiret tiiru, mida pererahvas millegipärast hulluringideks kutsub.

Edasine oleneb juba konkreetsest situatsioonist. Kui õnnetunne ikka täiega üle keeb, viskun korraks tiiki. Nüüd saan taas aega külalistega tegeleda: pakkuda neile oma mänguasju. Või siis lihtsalt nende lähedusse pikali visata. Kui tulijate hulgas on ka koer, teeb ta minu hulluringid kaasa. Mõni julgem kargab ka koos minuga tiiki. Selle järel saame juba rahulikumate mängude juurde asuda.

Aga nüüd siis pealkirjas esitatud küsimuse juurde: miks ma nii meeletult rõõmustan? Kõige ausam vastu on selline: külaliste tulek teeb mulle lihtsalt tohutult rõõmsa tuju. Raske öelda, kas see rõõm hakkab kunagi ka kahanema.

Kui lapsi on külla oodata, sätin ka minu oma mänguasjad ritta.

Päevad koos lastega

Üle mitme nädala tulid mulle jälle külla pererahva lapselapsed: noormees T., kes on sündinud jaanuaris 2014, ja neiu E., kes sündinud jaanuaris 2016. Kokku on lapselapsi viis. Lisaks veel neiud C. ja O., kes sündinud vastavalt septembris 2013 ja veebruaris 2015 ning keda ma näen ainult suvel, sest nad elavad Taanis. Ja siis üks päris väike, neiu S., kes sündinud augustis 2019.

Noormees T. ning neiud E. ja S. elavad kõik Tallinnas. T. ja E. avastasid kohe kausi minu mänguasjadega. Hetkega oli kauss tühi ja minu lelud mööda korterit laiali. Kõlama hakkasid käsklused: too!, too!, too! ja veel üks too! Olin segaduses ega teadnud, mida ma kellele pean tooma. Mänguasju oli omajagu ja käskluste jagajaid kaks. See mäng lõppes enne kui õieti alatagi sai. Pererahvas oli lastele putru keetnud ja ees ootas söögiaeg. Minu oma ka.

Söön alati kell 9 hommikul ja kell 17 pärastlõunal. Et multikaid vaatavaid lapsi kööki meelitada, korraldas peremees neile väikese konkursi, et välja selgitada, kes saab hommikul mulle toidukausi kõrval hüüda: võta! Konkursi võitjateks tulid mõlemad. Asi lõppes sellega, et peremees luges üks, kaks ja kolm, mille peale lapsed kooris hüüdsid: võta! Sain lõpuks sööma asuda. Lapsed sõid samuti oma pudrukausid puhtaks, vaid peremehel jäi paar lusikatäit putru üle.

Et peremehel lähevad tegemist vajavad toimingud alatihti meelest, oli ta unustanud mulle enne sööki tabletti andmast. Foolhapet, mis sisaldab B-rühma vitamiine ja pidi kasvataja sõnul kutsikaid ootavale tulevasele koeraemale hädavajalik olema. Peremees ütles hambad! ja kiskus mu lõuad laiali. Pani tableti keele peale ja surus suu kinni. Ja siis kõlas taas: võta! Pudrul polnud häda midagi, oli üsna mõnus. Nii teenisin hommikul väikese lisaportsu.

Siis läks perenaine koos lastega kinno "Sipsikut" vaatama. Seepärast käis täna minuga tavapärasel lõunatuuril hoopis peremees. Aga kui me koju jõudsime, peremees mu käpad puhtaks pesi ja ühe pooliku seakõrva mulle närida andis, läks temagi välja, et poolteist tundi jalutada vankriga, kus neiu S. oli end mugavalt sisse seadnud. Kui ma üksi jään, on mul kombeks peremehe ja perenaise jalanõusid mööda koridori laiali laotada. Seekord teisaldasin uude kohta vaid perenaise ühe saapa, aga on ette tulnud, et olen kingi-saapaid-susse kordades rohkem laiali tassinud. Närinud pole ma pererahva jalanõusid kunagi. Pole sellist mõtetki tekkinud. Ehkki kui ma veel kutsikas olin, suhtus pererahvas minu mõtetesse üsna umbusklikult.

Nüüd on pere jälle koos. Perenaine ja peremees istuvad arvutis, mina toksin vaikselt oma tänast juttu blogisse ning lapsed mängivad omasoodu. Mulle sobib see hästi. Küll me õhtul mürada või peitust mängida jõuame. Lapsed pole seda veel ära jaganud, aga kui ma aitan peitupugenut otsida, hakkab minu saba otse peidukoha juures tavalisest kiiremini liikuma.

See pilt siin on küll õues tehtud, aga umbes sellise pilguga pidin ma hommikuti ka peremeest seirama. Vähemalt tema väidab nii.

Kuidas ma hommikuti äratuskellana töötan

Hommikuti on mul välja kujunenud omamoodi rituaal peremehe äratamiseks. Perenaine on mind selle peale nimetanud äratuskellaks. See juhtub tavaliselt kella 6 ja 8 vahel. Mõnikord varemgi. Näiteks täna hommikul tegin seda 5.45. Kusjuures hommikune äratus ei sõltu sellest, millal ma eelmisel õhtul õues käisin. Vahet pole, kas kell 19 või 23, hommikul tuleb ikka vara ärgata. Sest mina olen nii harjunud.

Öö veedan ma tavaliselt oma asemel, mis on pandud peremehe kabineti põrandale. Kõik uksed on meil öösiti lahti, nii et mul on võimalus ka mujal tukkuda. Vahel teengi seda kas koridoris või siis pererahva magamistoas otse laia voodi kõrval, vahel ka jalutsis vaiba peal.

Kui voodi jalutsis seista, siis magab peremees vasakul ja perenaine paremal pool. Perenaist, kes on pikema unega, ma hommikuti kunagi ei tülita. Nii keskendungi üksnes peremehele. Esiotsa lähen peremehe peatsisse ja jään talle ainiti otsa vaatama. Tihtipeale sellest piisab. Kui peremees ei reageeri, pistan oma külma nina talle vastu kätt. Või veel parem, vastu põske. Nüüd oleneb kõik sellest, kas ta vajab veel midagi ergutavat või ajab end üles. Kui ta ei viitsi kohe tõusta, siis nihutab ta end voodi serva poole ja paneb käe minu peale. Mina lasen end siis pikali, eeldades, et ta hakkab mind kõhu alt mõnusalt sügama. Seda ei ole voodis lamades aga kuigi mugav teha ja peremehe käsi jääb lihtsalt ripakile. Mille peale mina muidugi kohe end istuli ajan ja kordan oma külma nina protseduuri. Ja kui sellest ei piisa, siis veel kord.

Hiljemalt viie minuti jooksul on peremees püsti, võtab oma riided, paneb magamistoa ukse vaikselt kinni ja läheb kööki end rõivastama. Pistab endale küpsise suhu ja annab mullegi väikest maiust. Tavaliselt me läheme siis välja. Kuid vahel on peremees ka viivitanud, endale kohvi teinud ja hoopis arvuti taha läinud. Ega mul ju otsest häda tavaliselt pole, seepärast võin minagi veel pisut pikutada. Vahel juhtub ka nii, et peremees enne mind ärkab ja arvuti taha istub. Oma töötoas, kus mina harilikult ööund magan. Ta paneb küll tule põlema, aga mind see ei häiri. Mina ärkan ikka siis, kui mina tahan. Ja alles seejärel lähenen talle oma külma ninaotsaga.

Hommikune õuetiir kestab meil tavaliselt pool tundi, vahel lühemalt, vahel pikemalt. Täna hommikul olime veidi üle poole tunni väljas. Et eelmisel õhtul oli tuisanud, pidime mõlemad sügavas lumes kahlama. See oli tegelikult päris mõnus. Ma küll lumes ei püherdanud, aga üsna tore oli ka niisama pea ees lumme sukelduda, ninaga lund künda ja mõni lumeamps alla kugistada. Koju jõudnud, seisis ees tavakohane käpapuhastus. Mustust seal küll täna polnud, aga minu karvade külge olid haakunud mitmed väikesed lumetükid, mis tuli eemaldada. Sain seejärel oma tavakohase hommikuse maiuse, seekord ühe mõnusa kuivatatud jänesekõrva. Peremees suundus aga kööki ajalehti lugema. Päev võis alata.

Nii ma vannis käingi. See siin oli küll näidishüppamine, sest ma polnud sugugi määrdunud.

Mõni sõna minu isiklikust hügieenist

Koeri küll pidustustele ei kutsuta, aga vabariigi aastapäev (homme on 24. veebruar!) on kena põhjus rääkida mõni sõna minu isiklikust hügieenist. Kõige sagedasem protseduur, eriti praeguste poriste ilmadega, on mul käpapesu. Kui maa on külmunud või pole mitu päeva sadanud, on pererahvas piirdunud niiske lapiga, millega mul õuest tulles käpad üle pühitakse.

Kui pori lendab ning mu kõhualune ja käpad nõuavad põhjalikumat kasimist, palutakse mind vanni. Olen harjunud sinna ise hüppama. Muidugi pärast seda, kui peremees või perenaine on mulle hüüdnud: hops! Pori uhatakse maha jooksva duši all: algul üks pool − nüüd ootan uut käsklust:  keera! − ja siis teine pool. Seejärel hõõrutakse mind sealsamas vannis pisut kuivemaks, taas hops! ja olengi vannist väljas. Nüüd on põhjust oodata preemiamaiust.

Kord kuus toimub küünelõikus. See käib nii, et kõigepealt palub pererahvas mul lamamisasendisse laskuda. Küünekäärid on tavaliselt peremehe käes, kes sätib mu keha nii, et kõik neli jalga on taeva poole. Perenaise käes on treeningmaiuste pakk, kust mulle aeg-ajalt midagi head antakse. Kuni kõigi nelja jala küüned on lõigatud ja varvastevahelised karvatutid pügatud. Vahel on peremees püüdnud mul üksinda küüsi lõigata ja enamikel juhtudel on see tal ka õnnestunud. Mõnel harval juhul on küünelõikus lõppenud aga veriselt, kui peremees on lõikamisega liiga hoogu läinud. Ta küll teab, et minu küüntes on veresooned, aga tegijal ikka juhtub. Siis tuuakse kauss külma veega, millesse minu verine käpp pistetakse. Üldiselt hüübib mul veri üsna kiiresti, aga on ka ette tulnud, kus ma veerand tundi hiljemgi lõikusjärgseid veriseid jälgi jätan.

Šampooniga on mind pestud vaid mõned korrad aastas. Olen siin blogis juba kirjutanud, et parim vahend minu karva eest hoolitsemiseks on merevees ujumine ja selle järel liivas püherdamine. Kui koju jõuame, tõmmatakse mul karvkate koerakammiga üle. Mulle see eriti ei meeldi, kuid kannatan ära. Järgmisel hommikul on perenaine küll kurtnud, et mu pesa on liiva täis, aga selle kompenseerib minu karva ujumisjärgne kohevus ja seda hea mitu päeva järgemööda pärast merist kümblust. Juuksurisse on mind viidud kaks korda aastas: kevadel ja sügisel. Olen siis alati saanud juuksuritädide käest kiita, et oskan ise vanni hüpata. Kõik see kehtib minu linnaelu kohta.

Maal on reeglid pisut teised. Esiteks pole seal vanni ja pean duši all käima. Või kui olen mutihunnikutes pisut püherdanud, visatakse mulle pall tiigi keskele. Kui olen palliga õnnelikult tagasi kaldale jõudnud ja mind on rätikuga kuivaks hõõrutud, olen enam-vähem taas puhas. Ent olgu ma linnas või maal, käib korra kuus perenaine ka mu kõrvad üle. Et need seest ikka puhtad ja kenad roosad välja näeksid.

Mets on mulle ikka peamiselt lusti pakkunud.

Salajane oht lehehunnikus

Oma eelmises postituses küll väitsin, et merevesi ja rannaliiv on parim ning et perenaisel pole kuigi sageli olnud põhjust mind šampooniga pesta, ent juba päev hiljem just selline vajadus tekkis.

Käisin koos pererahvaga metsas ja seal oli üks lehehunnik, kus oli ütlemata mõnus püherdada. Kui koju jõudsime ja perenaine alustas märja lapiga tavapärast käpapuhastust, tundis ta korraga mingit iseäralikku ebameeldivat lõhna. Nimelt selgus, et lehtede all oli end varjanud üks sitahunnik, mille riismeid ma olin suutnud oma karvade vahele hõõruda. Peremees ütles, et see oli mul nelja aasta kestel kolmas kord.

Muide, peremees teeb suurt vahet kaka ja sita vahel. Kaka on see, mis kenasti ära korjatakse (näiteks minu oma), ja sitt see, mis vedelema jäetakse. Aga see selleks. Perenaine pidi igal juhul nägema ränka vaeva, et ebameeldiv lõhn minu karvkattest kaoks. Et see nõudis omajagu jooksvat vett, võttis kuivamine tunde. Perenaine on mõnel korral püüdnud mind fööniga kuivatada, kuid mulle pole see sugugi meeldinud. Vaid juuksuri juures käies -- teen seda kord või kaks korda aastas -- olen fööniga leppinud.

Metsas oli tegelikult väga tore joosta ja kõikvõimalikke kaikaid närida. Pererahvas arvab, et okste närimine on mul instiktiivne ja selle taga on alateadlik soov oma hambaid puhastada. Ma ei oska selle kohta midagi öelda. Saan vaid kinnitada, et okste närimine on tõepoolest tore tegevus.

Tilgu rannas läheb ruttu sügavaks.

Minu nädala tipphetked

Vähemalt kord nädalas käis ma koos pererahvaga metsas või mere ääres jalutamas. Pean ise selliseid päeva oma nädala tipphetkeks.  Nagu perenaine ütleb, pidi metsa all vabalt ringiuitamine olema minusuguse neljajalgse jaoks üks suuremaid lõbustusi. Ja kui seal samas veel ka meri laiub, on lõbu topeltsuur. Rääkimata liiva sees püherdamisest. Pererahvas on kinnitanud, on selline ujumisest ja püherdamisest koosnev protseduur on minu karvale parem kui mis tahes šampoon. Karv on pärast seda pehme ja mõnus.

Siinsel videol olen ma koos pererahvaga Tallinna lähedal Tilgu rannas. Väga kosutav ujumine oli, mis sest, et ilm oli veebruarile omaselt jahe.

Sain täna nelja-aastaseks.

Sain sünnipäevaks traditsioonilise tordi

Tänasel sünnipäeval 14.02.2020 tänan hakatuseks kõiki, kes mulle on tähtsa päeva puhul juba jõudnud õnne soovida või kes kavatsevad seda päeva jooksul teha.

Pererahvas üllatas mind hommikul traditsioonilise sünnipäevatordiga. Perenaine kasutas selleks 400 grammi toorest veiseliha, pisut hapukapsast jõhvikatega ja ühe muna. Küünalde asemel seisid tordi sees püsti nagu ikka poolikud viinerid: iga aasta kohta üks poolik.

Vaid mõni päev pärast seda, kui ma Facebooki konto omanikuks sain.

Kuidas mind 20aastaseks tehti

10. veebruaril 2020 avastas minu peremees Facebooki maailma, millest ta seni midagi ei teadnud. Kuigi ta on üle poole oma elust, juba 1985. aastast alates arvuti taga istunud, ei tea ta tänasest nutimaailmast suurt midagi. Tal pole isegi nutitelefoni.

Nii oli peremees ka Facebooki konto loomisega püsti hädas. Ta keeldus resoluutselt enda nimele kontot tegemast ja värbas konto omanikuks ehk nn juhtnäoks minu. Olin sellega nõus: mul ei ole ju midagi kaotada. Pigem vastupidi. Ehk leiab keegi tee minu päevaraamatuni just sealtkaudu.

Aga nagu selgus, peab Facebooki konto omanik olema oluliselt vanem kui mina praegu. Minu peaaegu neljast eluaastast ei piisanud kohe kuidagi. Nii saigi olude sunnil minu sünniaastaks kirja pandud 2000, kuid kuupäev on sealgi õige: sõbrapäev ehk 14. veebruar. Peremees tahtis minu sünniaastat kuidagi varjata, aga see tal esiotsa ei õnnestunud. Ütlesin, et las ta siis olla.

Alles nädalaid hiljem suutis peremees minu FB-kontol vale sünniaasta ära peita ja kontoomaniku tutvustusse teha lühikese kirje: "Tere, mina olen Friida. Tõult kuldne retriiver. Sündisin sõbrapäeval, 14. veebruaril 2016."

 

Vasakpoolne on Zorro ja mina olen loomulikult paremal. Enda arust tegime kõik õigesti, aga loodus arvas teisiti.

Tähtis päev ja sellele järgnenud pettumus

7. veebruaril 2020 oli minu elus väga tähtis päev. Sõitsime koos peremehe ja perenaisega Türile, kus mind ootas Zorro. Samasugune kuldne retriiver nagu minagi, aga isane ja minust pisut suurem.

Sobisime hästi. Tegime hakatuseks paar kiiremat jooksuringi, kuni meid paluti seisma jääda. Ja siis see juhtus. Minu saba tegi kuidagi iseenesest ühe väikese 90kraadise jõnksu paremale ja Zorro hakkas mind saba alt limpsima. Järsku toetas ta end minu najale ja ma tundsin, et see polnud enam keel, vaid midagi muud. Olime saanud Zorroga üheks. Kui ma tavaliselt olin isastele hambaid näidanud, siis seekord jäin vaguralt paigale ega teinud piuksugi. Kõik see kestis umbes viis minutit.

Peremees ütles hiljem, et olin seisnud kuidagi isemoodi tehtud näoga. Aga ma olingi ju nüüd teine: koerapreilist oli saanud koeraproua. Pärisproua seisuseni jõudmiseks pidi kuluma täpselt üheksa nädalat ehk 63 päeva.

Enne kui me auto peale läksime, et tagasi Tallinna sõita, toodi vahepeal puhanud Zorro uuesti minu juurde. Ja kõik kordus. Nagu mulle selgitati, oli see vajalik uue seisuse kinnistamiseks. Tagasiteel arutasid peremees ja perenaine nähtu üle. Perenaine arvas, et toimunut saab seletada loomuliku instinktiga. Peremees ei välistanud, et oma rolli võisid etendada ka vastastikune sümpaatia ning sellest johtuv nauding.

Kaks päeva hiljem käisime korra veel Zorro juurest läbi. Zorro perenaine ütles, et igaks juhuks. Kõigi nende käikude taga oli minu progesterooni näitaja. Kui väga spetsiifiliseks minna, siis teavad teadjamad rääkida, et progesteroon on steroidhormoon, mis valmistab emakat ette viljastatud munaraku vastuvõtuks. Täpselt nagu inimestel. Oleme ju kõik ühesugused imetajad.

Progesterooni näitaja selgitamiseks pidin ma kahel korral verd andma. Esimest korda esmaspäeval 03.02.2020, aga nagu Synlabi verelaboris ilmnes, oli minu progesterooni näit siis alles 3,00 nanomooli liitri kohta. Meie kasvataja ehk kenneli omanik, kes minu pererahvast on pidevalt nõustanud, arvas seda kuuldes, et enne reedet pole mõtet uut proovi andma minna. Sest kõige õigem aeg paaritamiseks pidi olema siis, kui näitaja on 25 ja 30 vahel. Perenaine tühistas selle peale algselt reserveeritud kolmapäevase aja loomakliinikus ja leppis uue aja kokku reede hommikuks. Aga kui me reedel Synlabist vereanalüüsi tulemused kätte saime, läks kiireks. Nimelt oli minu progesteroon tõusnud 26,89 nanomoolini liitri kohta. Just seepärast me reedel 07.02.2020 Zorro juurde kohe sõitma pidimegi.

Zorro perenaine selgitas minu pererahvale, et progesteroon võib tõusta koguni sajani ja isegi üle selle. Nii võtsimegi igaks juhuks ette teisegi reisi Zorro juurde. Ei mina ega ka Zorro seekord enam nii elevil ei olnud. Lootsime, et kõik õnnestus.

Kahjuks nii siiski ei läinud. Pererahvas vajus kuidagi nukrameelne. Nimelt käisime 4. märtsil ehk umbes neli nädalat hiljem arsti juures ultrahelis ja seal selgus, et 07.02.2020 õhtul toimunud paaritusest, täpsemalt selle loodetud tulemusest ei ole ühtegi märki. Miks see nii läks, ei osanud ei arst ega kasvatajad öelda. Vahel lihtsalt juhtub nii.

Mind tõsteti lauale, pandi külili ja aeti niigi hõredate karvadega kõhupiirkond veelgi paljamaks. Kõht määriti kokku geeliga ja arstitädi hakkas siis ühe sileda asjaga üle minu kõhu rullima. Kõik, mida see asjandus minu kõhus nägi, kuvati otse ekraanile. Mina seda pilti ise ei näinud, sest mu pea oli pööratud arsti poole. Peremees ütles hiljem, et kui ta nägi ekraanil mingeid valgeid kogusid, pidas ta neid esiotsa minu kutsikateks. Peremehe pärimise peale tegi aga arst meile selgeks, et need on hoopis minu soolikad. Ja näitas siis, et seal, kus peaksid kutsikate südamed tuksuma, polnud midagi. Perenaine ja peremees olid mõistagi löödud, aga midagi ei olnud parata. Looduse vastu ei saa.

Pererahvas oli enda ootusi üles kütnud sellega, et oli minu viimase aja käitumises justkui mingeid muutusi märganud. Seda enam, et pererahvas kavandas oma mõtetes juba mõttes enda elukorralduse muutusi kevadel, mis pidi tulema hoopis teistsugune kui eelmised kevaded.

Kui ma ühel hommikul oma sõbra, sinisilmse haskiga pisut mürasin, arvas ka haski perenaine, et varasemaga võrreldes olin ma müramisest pisut varem ära väsinud. Ma ise ei oska öelda, kas minu viimase aja käitumine oli tõepoolest pisut teistsugune või mitte. Tunnen end igal juhul väga hästi ja mul pole häda midagi. Perenaine silitas mind täna pärastlõunal üsna hellalt ja sosistas mulle kõrva, et olen talle endiselt kallis. Tema on mulle ka.

Mutivalves aprillis 2020.

Kuidas peremees mutte püüab

Nii palju kui ma oma peremeest mäletan, on ta kõik need suved -- 2020. aasta detsembri seisuga kokku viis suve -- üritanud maal agaralt tegutsevaid mutte kinni püüda. Paraku üsna edutult, ehkki ta on proovinud nii mutivastaseid gaase ja kuulikesi kui ka kõikvõimalikke vidinaid.

Peremehe senised mutilõksud seisavad kasutult tööriistakuuri nurgas. Nii vedelevad seal nn mutitoru, mitu haaknõelu meenutavat, tugevast traadist painutatud väiksemat lõksu, siis üks suur kobakas, mis hea tahtmise juures meenutab mingi erilist haaratsit, ja lõpuks mutiuhmer. See viimane on eriti naljakas riist, peremehe enda leiutatud. Uhmri ühes otsas on klots, millest on läbi löödud paarkümmend ülipikka naela ja mis on kinnitatud umbes meetripikkuse varre otsa. Muti tabamiseks on peremees tooli värske mutihunniku kõrvale sättinud, end mugavalt sisse seadnud ja jäänud siis mullahunniku kerkimist ootama. Kui hunnik hakkab liikuma, tõstab peremees uhmri pea kohale ja lajatab siis sellega, naelad ees keset mutihunnikut. Minu suvede jooksul ei ole ta selle tapariistaga ühtegi mutti kätte saanud. Aga kui pererahva juttu uskuda, siis umbes kümmekond aastat tagasi oli tema imeriista naelte teravike otsa üks mutt siiski kinni jäänud.

Oluliselt humaansem on mutitoru, millega peremees olevat samuti ühe muti tabanud. See on selline plastist toru, mille mõlemas otsas tilpnevad vabalt luugid. Kui mutt peaks ühest luugist torusse sisenema, siis sinna ta jääbki. Elusana. Kahjuks on ka selle riistaga püüdmise viimane akt sama brutaalne nagu eespool kirjeldatud uhmrilgi. Mutt puistatakse torust välja murule ja siis lajatakse talle labidaga mitu korda pähe.

Nagu ma ütlesin, on peremees kõik oma varasemad riistad unarusse jätnud, sest 2019. aasta suvel ostis ta kaks paukpadrunitega mutilõksu. Ta oli tuttavatelt nende paugutajate kohta kuulnud imelisi jutte. Ka jahipoe müüja polnud suu peale kukkunud: jutt voolas mesimagusalt, peremees sulas ja pistis pangakaardi makseterminali. See juhtus esimese paukpadrunitega suve lõpus. Kuu ajaga suutis ta oma uutest leludest välja meelitada viis pauku. Seda, kas paukpadruni lööklaine mõnele mutile ka mõjus, ei oska keegi midagi öelda. Võib arvata, et eriti ei mõjunud, sest septembri teisest poolest, kui peremees murutraktori ja niidukiga muru enam ei püganud, läks lahti tõeline mutitango. Sügise lõpuks oli meil maal kindlasti sadakond, aga võib-olla ka paarsada värsket mutihunnikut.

Kevadel 2020 sai järjekordne mutihunnikute likvideerimise saaga taas alguse. Kui peremees oli märganud vanade mullahunnikute vahel ka kolme värsket, sättis ta oma paugutajad taas mutiootele. Kaevas aegu, leidis sealt kaks mutikäiku ja pani kummassegi paugutaja, mõlemas padrun salves. Ja siis lõpuks ämbri tagurpidi augu peale. Hommikuti käis peremees vargsi uurimas, ega vahepeal pole mutipüüdjad pauku teinud. Aga ei olnud.

Ühel päeval läks peremees taas asja uurima, kergitas ämbrit ja nägi korraga mutti kahe paugutaja vahel vaikselt toimetamas. Peremees hiilis tasahilju labidat tooma ja kui ta tagasi jõudis, toimetas mutt endiselt kahe paugutaja vahel. Ilmselt oli seal veel kolmaski käik, mille kaudu mutt auku jõudis. Siis hakkas peremees labidaga vehkima. Kõigepealt tegi pauku esimene padrun, siis teine ja lõpuks suutis peremees ka muti august välja urgitseda. Mille järel algas jälle see kõige jõhkram osa: mutile said osaks labidahoobid, nii lapiti kui ka serviti.

Muttidega seoses juhtus minu jaoks kõige põnevam seik hoopis 2018. aasta suve lõpus, kui minulgi õnnestus anda oma panus muttide tabamisse. Eks ma olen mutte varemgi taga ajanud ning mullahunnikuid oma käpade ja ninaga lahti kaevanud. Aga nüüd oli minu kaevamisel ka tulemus. Koukisin muti muru peale ja hakkasin temaga mängima, lükates teda oma käppadega kord paremale, kord vasakule, kord ette, kord taha. Vahepeal suutis mutt teha isegi väikese salto. Minu lustliku mängu lõpetas peremees, kes oli mu saaklooma järsku märganud ja sellest äärmiselt elevile läinud. Elevile läksid ka noormees T. ja neiu E., kes olid siis vastavalt viie ja poole ning kolme ja poole aastased. Noormees T. räägib siiani, kuidas vanaisa ehk siis minu peremees oli endast väljunud, minu juurde tormanud ja hüüdnud: "See pole sinu saak!" Pidades minu saaki millegipärast enda omaks, võttis peremees kalossi jalast ja asus mutti sellega udima, kuni musta ja tugeva kasukaga väike loomake liikumatult lamama jäi.

Pererahvas on pannud mulle tegelikult üsna suuri lootusi muttide püüdmisel, sest ma käin mullahunnikuid päris tihti lahti kaevamas. Peremees meenutab sellega seoses alati kass Miisut, kes suutis ühe suvega koguni 13 mutti tabada ja need maja trepi ette tuua. Eks näis, kuidas mu järgmine suvi möödub ja kas ma suudan meie maakodu mutipüüdjate edetabelis kolmandast kohast pisut kõrgemale tõusta. Näiteks teiseks. Peremees langeks siis küll kahjuks kolmandaks. Aastaid tagasi, veel enne minu sündi rebase saagiks langenud Miisu tulemust mul vaevalt õnnestub purustada. Ehkki mine tea...

Koos Apolloga lustimas.

Kuidas peremees mu kooduslaagrisse sulges

Kui me kevaditi maakodusse kolime, jääme sinna pikemaks ajaks, kuni septembrini. Juba oma esimesel maasuvel, aastal 2016, sain sõbraks saksa lambakoera Apolloga, kes elas sealsamas meie lähedal. Meie juurest sadakond meetrit vasakule, siis üle tee ja oledki kohal. Apollo oli minust vaid umbes kuu vanem ja kasvult pisut suurem.

Esimene suvi möödus meil kenasti. Kui perenaine läks naabrite käest maapiima ostma või naabrinaisega niisama juttu ajama, võeti mind ka vahel kaasa ning meil oli Apolloga väga tore joosta ja mürada. Ma oleksin sinna ise mõnikord ka omapäi jooksnud, aga ei saanud: meie maakodu piirab 90 sentimeetrit kõrge võrkaed.

Peremees oli selle juba mõni aasta enne minu tulekut rajanud metssigade vastu, kes olid maamaja esise, sauna viiva teeraja ja mõne väiksema platsi ka maja taga igal varakevadel ja tihtipeale sügiselgi oma kärssadega üleni üles kündnud. Pererahvas arvas, et metssigadele maitsesid ilmselt meie õuel kasvavate võilillede juured ja nende vahel ringlevad rammusad vihmaussid. Kolme iidse tamme all on ka rohkesti tõrusid, aga neisse suhtusid metssead üsna külmalt. Ehkki räägitakse hoopis vastupidist.

Esimesel maasuvel hoidis võrkaed mind kenasti kindlates piirides. Olin siis väiksem ka. Võrkaiaga ümbritsetud maatükk on veidi alla hektari suurune, ulatudes nii maamaja ette kui ka taha, ning seal on piisavalt ruumi vabalt ringi joosta. Aia sisse jäävad veel saun ja tiik, puukuur ja väike ait koos suvetoaga. Meil on ka oma väike metsatukk, aga see on jäänud aiaga piiramata ning sead on sealt siiani aeg-ajalt läbi käinud. Sellest on muidugi kahju, sest eks minulgi oleks metsatukas mõnus ringi nuuskida.

Teisel suvel, aastal 2017, tegin aga mitu korda katset ise Apollo juurde mängima minna. Hüppasin esikäppadega võrkaia peale, mis minu raskuse all pisut looka vajus, ja ukerdasin ennast kuidagi üle. See juhtus tavaliselt siis, kui perenaine jälle naabrite juurde läks, aga mind millegipärast kaasa ei võtnud. Kui need minu katsed korduma hakkasid, otsustas peremees võrkaia ühe külje, mis Apollo kodu poole jäi, kõrgemaks ehitada. Tõi lähedal asuvast saekaatrist pikemaid poste ja hakkas nendega võrkaeda tugevdama. Kui postid vaiadena maasse löödud, tõi ta kuurist lagedale rulli okastraati, millega hakkas võrkaeda kõrgemaks ajama. Ta tõmbas võrkaia ülemisest äärest 10 sentimeetrit kõrgemale okastraadi. Ja siis sellest veel kõrgemale teisegi traadirea. Nii et 90 sentimeetrist sai meeter ja 10 sentimeetrit.

Peremees ise nimetas tekkinud moodustist koonduslaagri aiaks. Ma ei saanud täpselt aru, mida ta sellega silmas pidas, aga minu katsed üle võrkaia ronida lõppesid sealt alates edutult. Proovisin mõned korrad oma vana nippi, kargasin suure hooga võrkaiale peale, aga just seal, kus mu pea asus, ootas mind okastraat. Eks see tekitas pisut valugi ja vahel jäi okastraadi külge paar karvatutti minu kasukast. Lõpuks sain aru, et hüppamisel pole enam mõtet ja loobusin.

Nüüd, kui perenaine või peremees jääle naabrite poole lähevad, heidan mina koonduslaagri aia äärde lihtsalt pikali ja jään nende naasmist ootama. Vahel niutsun ka. Aga seda suurem on mu rõõm, kui nad tagasi tulevad. Ühel päeval hakkas aga Apollo ise mul aia taga külas käima, sest naabermaja ümber aeda ei olnud. Ehkki naabripere oli Apollol keelanud meie aia taha tulla, leidis ta ikka võimaluse kuskilt võsa vahelt meie juurde hiilida. Need olid tegelikult toredad hekted, kui sain koos Apolloga kiiremaid lõike joosta. Tema ühel pool ja mina teisel pool võrku. Kui ära väsisime, panime lihtsalt ninad vastamisi ja meil oli väga hea olla.

Minu esimene mõte oli, et pean rakettide juurest kohe ruttu-ruttu ära põgenema.

Kuidas mulle loomkatse korraldati

Aastavahetus ei ole just minu lemmikaeg. Tallinnas Mustamäel hakatakse juba novembri lõpust alates rakette paugutama ja see kestab kuni poole jaanuarini. Kui ma sel ajal juhtun õues olema, ei valda mind just kõige turvalisem tunne. Eriti hullud on aga 31. detsembri viimased ja 1. jaanuari esimesed tunnid.

Pererahvas oli seda mõistagi märganud ja otsustas minu esimesel aastavahetusel teha loomkatse. Peremehe ja perenaise soov oli muidugi siiras: viia mind Nõmmel elava sõbranna, saksa lambakoera Stella juurde ja näidata, et ilutulestikus pole midagi hirmuäratavat. Stella on minust vaid mõni nädal vanem ja talle meeldib hästi kõrgele hüpata. Ma ei ole näinud kedagi teist sellist, kes nii kõrgele suudab hüpata. Kusjuures vahet pole, mis tema pea kohal parasjagu lendab. Lennaku seal siis lumepall või... rakett.

Eks mullegi meeldib, kui keegi palli viskab. Olgu see siis lumest või pehmest kummist. Tore on ka veepritsmete järele hüpata, kui jalgupidi merevees seista ja oodata, et keegi jalaga või kamaluga vett kõrgele õhku viskaks. Aga raketid pole minu teema. Kuldne retriiver on küll tegelikult jahikoer ega tohiks pauku karta. Kui peetakse jahti veelindudele, oleme just meie need, kes lastud linnu veest välja peavad tooma. Usun, et see meeldiks mullegi, ehkki sellist võimalust pole mulle kunagi pakutud. Minu peremees on küll kunagi ammu , veel teismelisena, tema enda sõnul kuskil pool sajandit tagasi vibu lasknud ja koguni meistersportlase kandidaadiks saanud, aga püssipaugutaja pole ta kunagi olnud.

Aga see selleks, jutt käib ju rakettidest. Peremehe üks paremaid sõpru on onu, kellele meeldib aastavahetuseti rakette lasta. Nagu ma olen kuulnud, on tema raketipatareid igal aastavahetusel aina suuremaks paisunud, nii et peremees teda aeg-ajalt püromaaniks kutsub. Ise ma neid patareisid enam näinud ei ole, eelistades sel ajal pigem toas olla. Siis, 2016. aasta lõpul ma seda aga karta veel ei osanud. Kui kell lõi südaööd ja kõik rõõmsalt õue tulid (mina ja Stella ootasime seal juba ees), hakkas onu püromaan mingi suure kasti kallal askeldama. Võttis seejärel oma Zippo välgumihkli välja ja pani ühe nöörijupi põlema. Ja siis läkski põrgu lahti.

Kui Stellale see meeldis ja ta üritas rakettidele järele hüpata, siis tema eeskuju ei suutnud mind kuidagi nakatada ning minu esimene soov oli sealt õuest ruttu-ruttu tuppa pageda. Hakkasin isegi pisut värisema. Mulle oli enne ilutulestikku rihm kaela pandud ja kui ma nüüd suuna toa poole võtsin, siis ega rihma teises otsas olnud perenaisel suurt valikut ei olnud. Ta sõna otseses mõttes lohises mulle järele. Põgenesime vannituppa.

Perenaine istus maha ja võttis mind lohutust pakkudes oma kaissu. Minuga korraldatud loomkatse oli täielikult läbi kukkunud. Pigem võiks seda krahhiks nimetada. Järgmised aastavahetused on minu jaoks rahulikumalt möödunud, sest enam pole mind keset tulemöllu viidud. Perenaine paneb selle asemel teleka tavalisest pisut valjemalt mängima, istub elutoa põrandale maha ja võtab mind jälle kaissu. Akende taga on küll paugutamist kuulda, aga see mind kuigivõrd ei häiri. Kui minu pea on perenaise süles ja tema käsi mõnusalt mu külge silitab, on üsna turvaline olla. Olen kuulnud, et ma ei ole sugugi ainus koer, kes ilutulestikku pelgab. Ka naabermajas elavale Kukile, kuldsest retriiverist sõbrale, ei ole rakettidega paugutamine üldse mitte meelt mööda.

Siin ma olen (esiplaanil vasakul) ühel eraldi metsas korraldatud treeningtunnis.

Kuidas pererahvas end emmeks ja issiks hakkas kutsuma

2016. aasta sügisel, kui olin kaheksakuune, pidin hakkama koertekoolis käima. Tunnid toimusid Tallinnas Nõmme mändide all ühel väikesel lagendikul. Korraga oli meid platsil kümmekond koera. Pidime kenasti ringi võtma, ringi keskel seisis aga õpetaja, kes rääkis, mida me tegema pidime. Tund algas alati sellega, et õpetaja käis kordamööda kõik koerad läbi ja ütles meile tere. Ja mis pole sugugi vähetähtis: koos terega saime alati ka väikese maiuse. Esimesel semestril käis koos minuga tundides enamasti perenaine, teisel semestril pigem peremees.

Õpetaja teadis koerte kohta igasuguseid lugusid rääkida, seletades, mida pererahvas pidi tegema, et meie, koerad, nende sõna kuulaksime. Käisime ringis, nii ühekaupa kui ka kõik koos üksteise sabas. Õpetaja oli ringi ühte äärde pannud väikese takistuse, millest tuli üle hüpata. Minu jaoks oli see muidugi titekas, sest olin juba suur koer ja harjunud koerteplatsil tunduvalt kõrgematest takistustest üle hüppama. Põhiliselt käsklused, mida õpetati, olid: istu, oota, lama, oota, siis jälle istu, oota, siia, lama, oota, siia... Käskluse oota! peale astus perenaine või peremees minust mitu meetrit eemale või tegi hoopis tiiru ümber minu, vahel aga koguni üsna pika tiiru ümber puu. Mina pidin teda rahulikult seirama ja ootama järgmist käsklust. Vahel pandi mind kotti valvama.

Üks harjutus oli aga selline, millega minu pererahvas kuidagi kaasa ei tahtnud minna. Nimelt pandi koti sisse maius, mille kättesaamiseks tuli koti sees ninaga pisut sobrada. Pererahvas leidis, et kui mulle koolis õpetada, kuidas nina koti sisse pista ja seal ringi nuuskida, võib see tekitada minus mõtteid koduski sama teha. Juba päris toidukottidega, millest ma pidin oma kõike haistva ninaga eemale hoidma. Õpetaja soostus selgituste järel minu pererahvaga ja selle harjutuse jätsin ma vahele. Selle asemel pandi minu jaoks maius koti peale, kust ma selle siis peale käsklust ära tohtisin napsata.

Koolitundides anti mulle iga korraliku soorituse peale maiust. Teistele koertele muidugi ka. Minu pererahvas oli selleks tihtipeale ahjus maksatükke küpsetanud. Aga vahel olid neil kaasas näiteks juustupalad, verikäki tükid või ka tavalised krõbinad. Iga tund lõppes pika lamamisega, mille nimi oli püsilama. Õpetaja võttis stopperi välja ja pani selle käima. Pidime siis liikumatult üsna mitu minutit lamama. Vahel mu kannatus katkes ja ma tõusin istuli, aga sellele järgnes kohe uuesti juba valjema häälega antud käsklus: Friida, lama!

Kui olime kümmekond minutit harjutanud, saime pisut mängida. Pererahval oli kaasa võetud mõni mänguasi, mille järele ma pidin jooksma, või siis tirimisköis, mida hakkasime koos perenaise või peremehega sikutama. Kõige toredam aeg oli aga vahetult pärast koolitundi, kui mind viidi koos mõne teise koeraga väikese künka taha järgmisele platsile, kus meid lahti lasti. Vabana ringi joosta on alati vahva, eriti siis, kui metsa all oli lund, kus püherdada. Või siis mõned mudased loigud, mis meile samuti suurt rõõmu valmistasid. Pererahvale küll mitte nii väga...

Lisaks sellele, et koertekool mind targemaks tegi, mõjus see iselaadselt ka minu pererahvale. Nimelt oli õpetajal kombeks koerte pererahvast emmedeks ja issideks kutsuda. "Tere, Friida, sa oled täna emmega tulnud!". Või siis: "Tere, Friida, sul on täna issi kaasas!"

Ma ei oska seletada, miks see nii juhtus, aga pererahvas võttis selle emmetamise ja issitamise millegipärast omaks. Ja hakkas end sealt alates minuga suheldes ennast emmeks ja issiks kutsuma. Minu arvates on see pisut pentsik ning mina kutsun neid isekeskis endiselt perenaiseks ja peremeheks. Aga olen sellega juba ammu leppinud. Kui kuulen, et mind kutsutakse emme või issi juurde, siis lähen vastavalt perenaise või peremehe manu. Mis sest, et minu tegelik emme on kuldne retriiver Bella Mia ja tegelik issi kuldne retriiver Fridolins.

Selline ongi hotspot.

Haavand on paranenud ja karvkate uuesti kasvamas.

Kuidas mulle hotspot kallale tuli

Enne kui ma oma kannatusi asun kirjeldama, pean pisut lähemalt rääkima meie maakodust, mille pererahvas oli soetanud juba mais 1998. Peremehe sõnul on meil seal maad veidi üle 1,4 hektari, millest umbes hektari jagu on piiratud võrkaiaga. Aed oli olemas veel enne minu tulekut ja peremees oli selle rajanud metssigade vastu, kes 2011. aasta sügisel esimest korda maakodu ründasid ja kogu õue üles kündsid. Nii kestis see mitu aastat, igale kevadel ja sügisel, kuni peremehel õue taastamine ära viskas, ümmargused puust postid ja hea mitu rulli võrkaeda ostis, suvi otsa vaeva nägi ja võrkaed oligi valmis. See juhtus 2013. aasta suvel.

Maakodus on meil elumaja, mille võib jagada kaheks: pool maja on elamise all ja pool katusealusest pinnast võtab enda alla endisse rehealusesse rajatud mängutuba, kus on lauatenniselaud, piljard, pisut muud kola ja peremehe tühjade viinapudelite kollektsioon, mis võtab enda alla kaks seina. Rehe all on ka pesuruum ja käimla. Nüüd, 2020. aasta suvel sai valmis ka esimese korruse elamise peale ehitatud teine korrus, kuhu viib trepp.

Elumajast edasi on ait, mis jaguneb samuti kaheks: tööriistakuuriks ja suvetoaks. Sealt veel pisut edasi on puukuur ja siis tuleb juba saun, kus on leiliruum, pesuruum, väike puhkeruum ja katusealune vihmakoda. Sauna taga on tiik, millest siin eespool juba juttu oli. Kogu õueala on muru all, kuhu peremees, kes millegipärast on hakanud end aednikuks pidama, on istutanud ilupõõsaid ja –puid ning rajanud sauna kõrvale maarja-sõnajalgade künka. Siis on veel eelmistest omanikest jäänud õuna- ja marjaaed ning maja ääres ka mõned lillepeenrad, mis on perenaise hoole all. Peremees oli teinud perenaisele veel ka kolm maitsetaimede kasti, aga need lõhuti hiljuti laiali ning nende asemel on nüüd esimene päris peenar, meeter lai ja neli meetrit pikk.

Põhjus, miks ma seda kõike siin kirjeldan, on selles, et maakodus on mitu õues istumise kohta. Sauna vihmakojast oli juba juttu. Lisaks on aida otsa ehitatud madal kivimüür, mille peal on laudadest pingid. Ja selle kivimüüri keskel seisab saareplankudest nelja ja poole meetri pikkune massiivne laud. Samas kõrval on grilliase ja selle ümber kaheksa saarepakku. Jällegi istumiseks. Ja kui elumajast välja astuda, siis on seal ka üks istumiskoht, väike pargipink, laud ja neli-viis tooli. Nii et kui pererahvale jälle külalised tulevad, et siis oleks, kus istuda.

Mulle sai saatuslikuks ilmselt too aida otsas asuv istumiskoht. Nimelt minu esimese suve lõpus, 2016. aasta augusti teisel poolel tuli mulle kallale hotspot ehk märg nahapõletik (ka märg ekseem). Eesti Kuldsete Retriiverite Tõuühingu kodulehel on kirjutatud, et see on pika ja tiheda karvaga koerte suvine „rõõm“. Nagu pererahvas hiljem isekeskis arutles, oli minu hotspoti põhjuseks ilmselt asjaolu, et olin ühe kauni suvelõpu öö koos pererahva ja nende külalistega lõkke ääres veetnud. Külalistel oli koer ka kaasa, samuti kuldne retriiver, aga pisut ruugema karvaga. Sestap ma õhtu jooksul korduvalt tiigis käisingi, et end sõbraga jooksmisest pisut maha jahutada. Muru oli kasteniiske ja minu kasukas sagedasest tiigiskäimisest veel niiskem. Meil ju maakodus liivaranda ei ole, kus end kuivemaks püherdada. Märja muru peal püherdamisest ju erilist abi märja karvkatte kuivatamisel kahjuks ei ole.

Mõned päevad pärast sulnist suveööd avastas pererahvas minu kaelapiirkonnas esimesed punetavad ja niisked laigud. Peremees ja perenaine olid siis veel üsna kogenematud ning määrisid need laigud kokku mingi nahasuspensiooniga, mis aga ei aidanud ja tegi olukorra võib-olla isegi hullemaks. Niiskus ei kadunud ja punetavad laigud levisid edasi kõrva taha, võttes suuna otse pealaele.

Selle peale viidi mind linna arsti juurde, kus esmalt pardliga minu karvakatet kahandati. Ikka selleks, et punetavad laigud õhku saaksid ja kuivama hakkaksid. Punetavaid kohti soovitati tupsutada nõrga kaaliumpermanganaadi lahusega, lasta kuivada ning seejärel sinna peale määrida mingit imepisikeses tuubis kreemi. Paraku ei aidanud seegi ning paari päeva pärast olime taas arsti juures. Nüüd võeti minu karvkate juba tõsisemalt ette. Pardel tegi pisut valu ning mulle tehti kohalik tuimestus. Kui olin pisut lamanud, lõikus jätkus ning pool minu pealage, üks kõrv, kõrvatagune ja osaliselt ka kael aeti karvutuks. Kogu puhtaks aetud piirkond punetas ja mõned laigud olid suisa verel. Sain antibiootikumi süsti ja kogu haige piirkond määriti kokku kalli kreemiga, ikka sellesamaga, mis oli imepisikeses tuubis. Lisaks soovitati mulle osta plastmassist krae, mida pererahvas ka tegi. Selle vastu, et ma haigeid kohti ei hakkaks käpaga sügama. Tõsi, sellise krae kandmine oli tülikas nii pererahvale kui ka mulle endale, nii et väga kaua mind seda kandma ei sunnitud.

Pererahvas tupsutas karvutut piirkonda ligi nädal kaaliumpermanganaadi lahusega ja vahel ka polüvidoonjodiidiga, joodipõhise antiseptikumiga. Ikka selleks, et punetavatelt laikudelt kaoks niiskus ja haavandid kuivaksid. Hakkasin nüüd üsna jõudsalt paranema. Punetus kadus ja juba nädala pärast oli minu karvutu piirkond kaetud udupeene valge karvaga. Vaid pealael oli veel näha haavakoorikut, mis oli kõige hullemate laikude peale moodustunud, kuid peatselt kadus seegi. Toona mind painanud hotspot ongi kõige hullem haigus, mis mind siiani vaevanud. Ma küll ei pääsenud hotspotist ka järgnevatel suvedel, aastal 2017 ja 2018, kuid pererahvas oli siis juba märksa kogenum ning oskas kiiremini reageerida. 2019. aasta ja ka 2020. aasta suvi õnnestus mul juba ilma hotspotita mööda saata. Ilmselt aitas sellele kaasa minu karvkatte, iseäranis kaelapiirkonna kuivatamine pärast iga minu tiigiskäiku.

Lõpetuseks ka üks soovitus kõigile koeraomanikele: kui kellegi lemmikul tekib hotspot, siis on kõige targem võimalusel kindlasti arsti poole pöörduda. Pererahva omast tarkusest ei pruugi alati abi olla, eriti just esimesel korral.

Mulle pererahva külalised meeldivad. Eriti kui nad koos koeraga on. Selle augustis 2016 tehtud pildi peale on koos minuga jäänud sõbrapoiss Rafa (ikka vasakul). Oleme siin tiigisuplusest veel pisut märjad, aga õnnelikud.

Pererahva uus nõue mulle ja külalistele

Olen siin juba kirjutanud pererahva esitatud nõuetest, mis puudutasid keeldu inimestele peale hüpata ning voodisse ja diivanile karata. Üsna kutsikaeas, 2016. aasta suvel tegi pererahvas mulle veel selgeks, et otse laua pealt pole mul kunagi midagi loota. Olgu seal mis tahes hõrgutised.

Koos sellega hakkas pererahvas ka oma külalistele selgeks tegema, et laua tagant ei tohi mulle kunagi midagi anda. Mõni külaline küll vahel eksib selle reegli vastu, aga saab siis kohe pererahva käest noomida. „Meie ei taha, et koer hakkaks söögilaua ääres sööjatele suhu vaatama ja suutäisi lugema. Lootuses, et ehk talle ka midagi antakse. Kõigile on parem, kui ta söögilaua lähedal lihtsalt tukub. Sina käid mõned korrad aastas külas, aga meie peame koeraga iga päev koos eksisteerima,“ kõlas pererahva tavakohane epistel eksinule.

Nii ma siis söögilaua lähedal tukungi, ehkki mu nina fikseerib üsna täpselt, mida lauale on pandud. Ma ei saa küll kinnitada, et laualt tulevad toidulõhnad mu päriselt külmaks jätavad. Väljendan seda sellega, et koos pikali heitmisega tuleb minu suust kuuldavale üsna vali ohe. Aga midagi pole parata. Kord on kord.

Nagu pererahvas on rääkinud, oli maanaabritel kunagi üks kena halliseguse karvaga krants Johnny, keda peremehe üks sõbraonudest ‒ ikka see, kes peremehega kaarte ja malet käib mängimas ‒ siiani üsna tihti meelde tuletab. Johnnyga olnud nii, et kui meie õues grilliasemel tikku tõmmati, nii ta paarisaja meetri kauguselt kohe ka kohale loivas. Ta ei norinud kunagi otseselt, et keegi talle palukese liha annaks, ehkki sedagi tuli aeg-ajalt ette. Aga nii kui laualt viimane šašlõkitükk kadus, ajanud Johnny end üles ja vudinud oma koju, jättes veel enne väravast väljumist niiske märgi maha. Nii kestis see kõik suved, enne kui ta vanadusest koerte paradiisi rändas.

Aga see selleks. Mis puutub minu suhtesse söögilauaga, siis ainus erand kehtib siis, kui lapselapsed laua taga söövad ning neil mõni makaron või leivatükk maha pudiseb. Võin kinnitada, et seda ikka juhtub. Need mahapudenenud palukesed on kõik minu omad. Mõnikord kukutavad lapsed meelega mõne makaroni või viineritüki mulle põrandale, aga siis saavad juba nemad pisut tõrelda. Olen aru saanud, et kõige targem on kõige noorema lapselapse tooli all lamada, sest seal on suurim tõenäosus midagi maitsvat hamba alla saada.

Vahel peremees küll heldib, aga mitte kunagi laua taga. Selleks tõuseb ta laua tagant püsti, astub mõned sammud eemale ja annab mulle käskluse: „Istu!“ Vahel ka kaks käsklust järjest: „Istu! Lama!“ Alles siis asetab ta mõne maitsva pala ‒ pekikamara, singi või juustu, vahel ka pooliku leiva ‒ mulle nina ette, ootab pisut, kuni mul ila või suisa ilanire hakkab tilkuma, ja alles seejärel kõlab ammuoodatud: „Võta!“

Selle viimati mainitud „Võta!“ oli perenaisele õpetanud üks varateismeline poiss, kes kord Tallinnas juhtus minuga hullama. Poiss, kel oli varemgi olnud kokkupuuteid koertega, ütles, et tark koer peab enne sööma asumist pererahva luba ootama. Sealt alates käib see „Võta!“ iga minu söögikorra juurde. Vahel jõuavad minu ilatilgad koguni voolava nire kuju võtta. Peremees nimetab seda millegipärast hõbeniidiks. Ja alles siis tuleb: „Võta!“

Pererahva lapselapsed on sellest tihtipeale vaimustuses ja vaidlevad selle üle, kelle kord on öelda see unelmana kõlav käsklus „Võta!“ Esiotsa läks neil pisut sassi ja nad ütlesid: „Söö!“ Ma ei osanud sellele kuidagi reageerida, kuni kuulsin juba õiget sõna: „Võta!“

Nagu pererahvas on mulle kannatlikult rääkinud, tulenesid nende nõudmised juba varem, veel enne minu tulekut isekeskis kokku lepitud reeglitest. Need on üsna lihtsad: pererahvas ja nende külalised peavad saama end mõnusalt tunda ja keegi ei tohi neid ahistada. Isegi minusugune nunnu mitte. Küll püüan ma külaliste tähelepanu endale tõmmata sellega, et hakkan neile oma mänguasju tooma: järsku keegi ikkagi viitsib köit venitada, palli visata ja lihtsalt pisut mürada. Või siis vähemalt pai teha, veel parem minutite kaupa silitada.

Pererahvas on seda minu soovi enam-vähem aktsepteerinud ja mulle tundub, et ka nende külalistele see väga vastukarva ei ole. Kui kellegi silitav käsi oma tegevuse katkestab, pistan ma oma koonu raugenud käe alla ja kergitan seda. Andes märku, et nii vähega ma nüüd küll leppida ei kavatse.

Et lõpuni aus olla, pean ma ära rääkima ka ühe piinliku juhtumi. Kord, kui perenaine koju tuli, unustas ta kaks sefiiritordi lõiku madala jalatsikapi peale meie linnakorteri koridoris. Tordilõigud olid küll karbis, aga kaant peal ei olnud. See kõik oli parasjagu täpselt minu nina kõrgusel ja siis ma nende tordilõikude ees seal edasi-tagasi saalisin. Lõpuks ei suutnud ma end enam talitseda. Liiati polnud keegi öelnud, et ma jalatsikapi pealt ei tohi midagi võtta. Surusin oma nina sefiiri sisse ja lasin hea maitsta. Veerand tundi hiljem märkas peremees minu nina peal midagi, asus seda lähemalt takseerima ja leidis koonu pealt kuivanud sefiiri tükke. Mõtles korraks, asus asja uurima ja avastas siis, mis juhtunud oli. Pererahvas naeris, aga minuga pragama ei hakanud.

Minu esimene tutvus merega mais 2016.

Kuidas perenaine mind ujuma õpetas ja sauna viis

Kui me 2016. aasta mai alguses maale kolisime, hakkasime üsna tihti käima ka mere ääres, mis sealsamas lähedal laiub. Merevees oli ja on üsna mõnus kahlata ja päterdada. Eriti lõbus oli, kui peremees mulle mõne väiksema kaika merre viskas. Siis ma pidin sellele järele jooksma ja peremehele tagasi tooma.

Aga ma ei kippunud esiotsa sugugi ujuma. Pererahvas oli selle üle isegi pisut imestunud, sest nad olid lugenud, et kuldsed on suured ujujad. Meie käpadki näevad ju välja nagu lestad, kui varbad üksteisest eemale tõmmata.

Kui see nii mitmeid kordi jätkus, tekkis pererahval mure, et järsku mina ei oskagi ujuda. Merevesi oli siis inimeste jaoks veel üsna jahe ja ujumiseksperimente seal minuga korraldama ei hakatud. Maakodus on meil aga saunamaja taga ka väike tiik. Ning kui jälle saunapäev kätte jõudis, otsustas perenaine kibeda leilitamise järel tiiki minna. Mis sest, et sealgi oli vesi üsna jahe, külmemgi veel kui meres.

Järsku tärkas tal mõte mind lõpuks ikkagi ujuma õpetada. Ta võttis mu sülle, läks kaldatrepist alla suurele kivile, sealt edasi juba vette, astus tiigikaldast mõned meetrid eemale ja poetas mu hellalt vette, jättes käed igaks juhuks minu alla. Loomulikult ma abi ei vajanud, tegin paar ujumisliigutust ja olingi kaldal.

Nüüd arvas pererahvas, et ma võisin külma saada. Tiigivee temperatuur võis olla kuskil 12 soojakraadi. Siis nad veel ei teadnud, et kuldsete retriiverite pealiskarv on vetthülgav ning selle all on soe ja pehmelt mõnus aluskarv. Hiljem, kui nad sellest olid lugenud ja targemaks saanud, oleme talvelgi mere ääres käinud ning ma olen ka vees hulpivate jäätükkide vahel kenasti ujuda saanud.

Aga tookord, pärast üürikest tiigisuplust, viidi mind leiliruumi sooja. Mitte küll päris üles lavalaudadele, vaid lava ette põrandale. Tegelikult oli seal soojas päris mõnus lamada ja leiliviskamise pritseid puidust resti pealt lakkuda. Sauna kraadiklaas näitas, et palavust oli 90 kraadi jagu. Peremees üritas mulle selgeks teha, et ma tohi mitte kunagi keriseahju vastu minna. Muudkui näitas näpuga kerise poole ja kordas: „Ei, ei, ei!“

Ega ma täpselt aru ei saanud, mida ta mulle öelda tahab ja mis selle kerisega lahti on, aga olen sealt alates kuumust õhkavast kerisest igaks juhuks pisut eemale hoidnud. Kui pererahvas saunas käib, võtan nüüd minagi siiani alati ühe korraliku leili. Mõnikord ka kaks. Vahel tuleb selleks küll veidi kavalust ilmutada, et pererahva vahelt leiliruumi uksest sisse lipsata. Nemad arvavad, et ühest leilist peaks mulle piisama. Aga ei piisa. Nii ma lamangi seal saunapäevadel siiani lava ees põrandal. Leiliviskamine pole mind häirinud, sest sellest tekkiv kõige palavam pahvak läheb ikka kõrgemale. Ja pärast on äärmiselt mõnus end sauna ette rajatud vihmakojas jahedal betoonpõrandal välja sirutada.

Päris üles lavale ma pole kippunud. Vähemasti maakodus. Kord see siiski juhtus, aga Eestist kaugel Ahvenamaal, mis oli minu esimene välisreis. Aga sellest pajatan ma siin pisut hiljem.

Kui vihma hakkas sadama ja mu käpad poriseks läksid, ei tohtinud ma enam ka päevitustoolil lamada.

Kuidas pererahvas mulle nõudmisi esitas

Olin jõudnud vaid mõned nädalad oma uues kodus veeta, kui pererahvas hakkas mulle nõudmisi esitama. Neid oli esialgu kaks:

1) Ma ei tohi inimestele peale hüpata, ei pererahvale ega ka nende külalistele.

2) Ma ei tohi voodile, diivanile ja toolile hüpata, seal magamisest rääkimata.

Selle esimese nõudmise täitmisega oli mul tublisti probleeme. Kui ma hakkasin oma rõõmu väljendama ja peremehe või perenaise najale hüppama, kuulsin käsklust: „EI!“

See oli öeldud üsna karmi häälega, nii et "ei" mõlemad tähed, nii E kui ka I tundusid hästi suurena. Koos käsklusega pandi peopesa minu otsmikule, nii et mul ei tulnudki hüppamisest suurt midagi välja. Aga ma proovisin seda ikka ja jälle teha. Lõpuks loobusin sellest, aga alles kuskil juuni lõpus või juuli alguses. Ehk siis umbes viiekuuselt.

Teise nõudmise täitmisega mul esimestel nädalatel probleeme polnud. Olin siis liiga väike ega suutnudki diivanile või voodile hüpata. Aga kui ma oma käpa voodile asetasin, nii kohe ka noomida sain ja kuulsin taas ähvardavat sõna: „EI!“

Eks paljus aitas nõudmiste täitmisele kaasa see, et pererahvas kolis juba mai alguses maale elama. Mina muidugi ka. Esiotsa lubati mul päevitustoolil lamada, aga mida suuremaks ma kasvasin ja mida porisemaks mu jalajäljed muutusid, seda harvemaks need korrad jäid. Kuni mulle tehti selgeks, et ka päevitustoolid on ainult inimestele. Leppisin olukorraga.

Paar korda hiljem olen pererahva äraolekul ikkagi voodis päevateki peal lamamas käinud. Muidugi oli seal hea ja pehme. Aga minust jäi alati lohk järele, sest ma ei osanud tukastamise järel ise päevatekki kuidagi sirgeks tõmmata ja oma tegevusjälgi kaotada. Nii sain jälle riielda.

Kord hüppasin voodile aga otse perenaise pilgu all, sest ma polnud tähele pannud, et ta vaikselt toas oma laua taga istus. Mulle piisas seekord vaid perenaise silmavaatest: mul oli oma teo pärast meeletult häbi ja edaspidi pole ma enam voodisse või diivanile hüppamist katsetanudki. Ma lihtsalt ei soovi enam pererahvale tuska tekitada. Seda enam, et kui ma sõnale "EI!" kuuletun, saan kiita ja vahel preemiaks mõne väikese maiuse.

Tegelikult lisandus suve jooksul maakodus veel kolmaski nõudmine. Ma ei tohtinud minna tuppa, kus magasid pererahva lapselapsed. Ka siis mitte, kui uksed valla olid. Pererahva hüütud „EI!“ kõlas just siis, kui olin lävepakule astunud. See keeld kehtib minu jaoks siiani, ehkki seda on vahel üsna tülikas järgida. Kui lapsed suuremaks kasvasid ja me koos tagaajamist või peitust mängisime, jagasid nad ära, et saavad ringiratast joostes lastetuppa minu eest peitu minna. Mina sinna ju astuda ei tohi!? Õnneks ma jagasin selle ruttu ära. Et lastetoal on kaks ust ‒ üks viib elutuppa ja teine kööki – hiilivad lapsed tavaliselt välja teisest uksest. Nii et kui nad nüüd jälle kilgates ringiratast jooksevad, pööran minu oma otsa ringi ja jooksen neile teisele uksele vastu.

Minu esimene külaskäik pererahva tuttavate juurde aprilli lõpus 2016. Kinnitan, et keegi mulle seda punast vedelikku sisse ei jootnud.

Kuidas ma tilguti alla sattusin

Peremees ja perenaine on meenutanud, et minu esimesed kolm nädalat linnakodus (jutt ikka aprillist 2016) olid nende jaoks üsna põrgulikud. Nad küll püüdsid optimistlikult hüüda „Näe, pissi tuli!“ ja „Näe, kaka tuli“, aga ega see neid kuigi õnnelikumaks ei teinud.

Terve koridor oli ajalehtedega kaetud. Esiotsa mõtlesin, et need on mulle mängimiseks pandud: lehti oli üpris vahva ribadeks kiskuda. Strateegilisematesse kohtadesse oli lehtede peale asetatud nn mähkmelinad. Vahel mul õnnestuski nende linade peale oma häda ära teha, mis viis pererahva näod kohe naerule. Aga ilmselt oli see pime juhus, nagu loogikast lugupidav peremees arvas. Tihtipeale sattusin oma asju toimetama mähkmelinade servadele või lihtsalt ajalehtedele. Sain samas aru, et kui see koridoris juhtus, polnud pererahva hädakisa eriti suur. Adusin seda üsna ruttu ning vaid haruharva juhtusin oma pissit või kakat kööki ja tubadesse tegema.

Pärast iga toidukorda haaras peremees või perenaine mind sülle ja tormas õue. Neile oli soovitatud, et minusuguste väikeste kutsikate jaoks on trepp liiast ja ma võin seal oma jalaliigestele haiget teha. Et liftiga sõitmine oleks liialt aega kulutanud, jooksiski pererahvas minuga treppidest üles ja alla. Õnneks asub meie linnakorter teisel korrusel.

Õues oli tegelikult päris vahva käia, sest lõhnu oli seal igat masti. Nii aroomikaid kui ka haisvaid. Eks ma ajasin seal oma asju ka, mille peale pererahvas taskust kilekotikese haaras ja minu jäetud junni sellesse peitis. Hullem oli siis, kui junni asemel oli lihtsalt poolvedel lärakas, mille üleskorjamine nõudis omajagu nutikust. See, et ma õues asjatamas käisin, ei tähendanud seda, et mul kodus enam midagi ei juhtunud. Ikka juhtus ja päris tihti. Vähemalt esiotsa.

Omamoodi madistamine käis ka minu toitmisega. Aga selle tramburai korraldas juba pererahvas ise, mitte mina. Olen siin juba kirjutanud, et olin pererahva esimene koer. Ja nagu sellistel puhkudel ikka, võtsid nad kuulda kõiki oma tuttavatest koeraomanikke. Aga eks iga koeraomanik arvab, et just tema toimetab õigesti. Üks ütles, et tuleb anda juurikaid, teine soovitas toorest liha, neljas kala, viies kanakaelu, kuues pidas targemaks krõbinatega piirduda.

Pererahvas ei osanud alguses valikut langetada ning nii sattusid ühel ja samal päeval minu toidulauale nii riivitud kapsas ja porgand, värsked räimed, riisipuder, tilgake hakklina ja paar toorest kanakaela. Kõik lõppes sellega, et minu päts ‒ ikka see nr 2 ‒ muutus rohekaks vedelikuks, mille peale mind sülle haarati ja autoga loomaarsti juurde viidi. Kliinikus mind uuriti ja puuriti, tehti minu söögitorust pilti ning pandi lõpuks mõneks tunniks tilguti alla. Pererahval soovitati nädalajagu päevi piirduda vaid keedetud riisi ja kanafilee pakkumisega.

Tegelikult tundsin end juba järgmine päev jälle hästi. Sõin terve nädala arsti soovitatud riisi kanafileega. Sealt alates hakkas pererahvas minu toitmisse märksa teadlikumalt suhtuda. Mis puutub tuppa pissimisse ja kakamisse, siis see komme läks mul üsna ruttu üle, juba kolmandal nädalal pärast sühhikodust lahkumist. Mai alguses viidi mind esimest korda pererahva maakoju, mis linnakorteriga võrreldes tundus tõelise paradiisina.

Maamaja välisuks oli soojade ilmadega pidevalt valla ja olin juba aru saanud, et just õues tuleb oma asju ajamas käia. Ehkki ka seal toimus kõik pererahva valvsa pilgu all. Peremees käis mul aeg-ajalt järel, kilekotike taskus, ja korjas sealgi mälestused minu söömisest kenasti kokku. Kui me varsti uuesti korraks linnakoju tulime, suutsin siingi oma asju nüüd juba üksnes õues ajada.

Pilt on küll kehva kvaliteediga, aga minu lemmikahvi nina on siin ikkagi jäädvustatud.

Kuidas ma oma päriskoju jõudsin

14. aprill 2016 oli minu elus jälle tähtis päev. Esiteks muidugi seetõttu, et sain täpselt kahekuuseks. Ja teiseks, mulle tuli järele minu tulevane pererahvas, kes mu päriskoju viis. Ikka Tallinna, ehkki, nagu ma peatselt teada sain, oli pererahval koguni kaks kodu, üks linnas ja teine maal: neljatoaline korter pealinnas, kus elatakse septembri lõpust aprillini, ja talumaja Pärnumaal, kuhu minnakse olenevalt ilmadest juba aprillis või siis äärmisel juhul, kui ilmad väga kehvad ja sajused on, mai alguses, ning kus veedetakse terve suvi septembrini välja.

Lahkumine sünnikodust Järvamaal kippus üsna emotsionaalseks. Kasvatajal võttis koguni silma märjaks. Enamus minu õdesid-vendi oli sünnikodust juba lahkunud, mina olin meie kuuikust eelviimane. Kasvataja andis meile igasugust kraami kaasa: sünnitunnistuse, passi, söögikausi, joogikausi, paki krõbinaid ja väikese lilla vaiba, peal koera mustade jalajälgedega muster.

Koos vaibaga jõudis minu uude koju sünnikodu lõhn, mis pidi mu võimalikku kolimisärevust leevendama. Muide, see mustade jalajälgedega lilla vaibake on siiani alles ja on mulle asemeks autosõitudel

Autosõit sünnikodust päriskoju oli ka tore. Auto tagumisel istmel ootas mind musta värvi pesa, mille põhja pandi pehmenduseks mitmekordselt kokkumurtuna seesama lilla vaibake. Kausis ootas mind pehme ja karvane ahvipoiss, noorema perepoja pärandus, millest kujunes minu üks lemmiklelusid. Ja sõit võiski alata.

Perenaine istus koos minuga tagaistmel. Poolel teel peremees küll korra torises, et olin väikese peeru teele saatnud, ja keeras viivuks akna alla. Aga sest polnud midagi, vahel ikka juhtub.

Perenaine oli netiavarustest lugenud, et kutsikad pidid sünnikodust lahkumist vahel niutsudes üle elama. Ehkki mul jäid sünnikodust vaid parimad mälestused, kohanesin oma uue koduga veel samal päeval. Peremehele tuli veel samal õhtul üks sõbraonu külla. Püüdsin esiotsa nendega koos olla, aga nad jäid üsna kauaks istuma ja kaarte mängima, Aeg-ajalt kostis laua tagant hüüatusi, muudkui „Džinn“ ja „Džinn“. Lõpuks pidasin targemaks oma pessa minna ja silma looja lasta.

Uni oli uues kodus magus ja ma ei näinud niutsumiseks mingit põhjust. Seltsiks pehme ahv, kellest sai minu lahutamatu kaaslane. Küll vaid aastaks, kui sedagi, sest mängulustis sai ta korduvalt ja üsna tõsiselt sakutada, mille peale ahv hakkas mitmelt poolt valget vatti välja ajama. Peremees üritas ahvi parandada ja õmbles mõned augud kinni, aga see oli vaid ajutine lahendus ja minu pehmet sõpra ei päästnud. Kutsika hambad on ju nõelteravad. Kohe tekkisid uued augud ja kui ahvist oli järel sisuliselt vaid nahk, viskas pererahvas minu esimese lemmiku prügikasti.

Siin olen ma värskelt kiibistatuna.

Kuidas mulle nime valiti

Pererahva esimene valik oli Fanny, aga kui nad sellest perepoegadele rääkisid, kiskusid poiste näod muigele. Ingliskeelses keskkonnas end nagu kalad vees tundvad perepojad soovitasid kindlasti mõni muu nimi välja mõelda.

Peremees uuris seejärel Silveti inglise-eesti sõnaraamatut ja sai ise ka aru, et Fanny nüüd küll üks kena tüdruku nimi ei saa olla. Ehkki inimeste maailmas on Fannysid tegelikult üsna palju ja osa neist üsna tuntudki.

Nime väljamõtlemisele kulutas pererahvas tunde. Valikust käisid läbi sellised nimed nagu Fiona, Freya, Felicia, Floreida ja kindlasti veel mõni. „Oleks poiss, võiks panna nimeks Fjodor,“ üritas peremees valimiskogu tuju tõsta. Et telekas näidati parajasti „Kättemaksukontorit“, tekkis kuidagi iseenesest Freya kõrvale ka Friida. Sellega oli nimi otsustatud.

Hiljem selgus, et üks minu õdedest oligi saanud nimeks Freya. Teine õde on Franziska, vendade nimed on aga Freddy, Frank ja Frederik. Nime valimisega oli tegelikult kiire, sest juba 1. aprillil 2016 viidi mind koos kogu pesakonnaga kiibistamisele ja samal päeval kirjutati minu olemasolu kohta välja pass Euroopa Liidu ja Eesti Vabariigi värskele lemmikloomale Sempre Felicita Friida.

Mina olen siin pildi peal ülemises reas kõige vasakpoolsem.

Miks just mina?

2016. aasta veebruaris asus perenaine otsima juba konkreetset pesakonda, kust endale kutsikas võtta. Pakkumisi oli Järvamaalt, Võrumaalt ja veel kuskilt. Et mu peremees on üsna pragmaatilise ellusuhtumisega, langes esimene valik Järvamaale peale, sest see on Tallinnale kõige lähemal.

Nagu ma olen siin juba kirjutanud, sündis minu pesakond, kokku kuus kutsikat, täpselt sõbrapäeval ehk 14. veebruaril ja aasta oli siis 2016. Esimene kohtumine oma tulevase pererahvaga leidis aset veidi vähem kui kuu aega hiljem, 12. märtsil.

Minu mäletamist mööda olime kõik kuus sama nägu ja ühtviisi nunnud. Peremees nii ei arvanud ja suutis just minu meie pesakonnast ilmeksimatult neli korda järjest sülle võtta. Nagu ta hiljem tunnistas, olevat ma olnud kõige valgem ja kõige väiksem. Perenaisele olin ma loomulikult ka igati meelt mööda. Siis mind veel pererahvaga kaasa ei lubatud. Seda hetke pidin veel kuu aega ootama. Vaja oli kahekuuseks saada, nagu kasvataja ütles. Mul oli sellest muidugi kahju. Aga vaid hetkeks, sest tore oli ka oma õdede ja vendadega mürada ning üksteise otsas kakerdada.

Pererahvas sai esiotsa raske pähkli pureda. Mulle tuli nimi välja mõelda ja see pidi kindlasti hakkama F tähega. Minu pesakond oli selle kenneli ehk tõukoerakasvanduse kuues. Ja et kuues täht on F, siis pidi ka minu tulevase nime esitäht olema F.

Miks valik ikkagi kuldsele langes

Seegi jutt on mul kirja pandud pererahva meenutuste järgi. Nagu ma ennist tõdesin, pani labradori retriiver Cuba minu perenaise ja peremehe järjest enam koera võtmisele mõtlema.

Aeg muudkui lendas. Peremehele meeldis sel teemal heietada, aga tegudeni ta ei jõudnud. Kuni perenaine jaanuaris 2016 ohjad lõplikult enda kätte haaras ja otsis välja ühe koertenäituse Tallinnas Laki tänava spordisaalis, kus pidid oma ilu ja kasvatatust näitama nii labradorid kui ka kuldsed retriiverid, lisaks kümned muudegi tõugude esindajad.

Peremehe esimene eelistus oligi labrador, sest ta arvas, et kuldsete kohevamad kasukad jätavad korterisse rohkem karvu maha. Tal oli tegelikult õigus, ehkki ka labradoridest jääb vaibale maha üsna arvestatav kogus koerakarvu. Kuldseid oli näitusel kõige arvukamalt ning kolmest väikesest väljakust üks oli tervenisti nende kasutusse antud. Perenaist ja peremeest hämmastas kõige enam see, kui viisakalt kuldsed retriiverid näitusel käitusid: lamasid vaikselt ümber väljaku oma väikestes aedikutes esinemisjärge oodates, viitsimata isegi pead minu tulevase pererahva poole pöörata. Ja kui kõrvalplatsidelt oli aeg-ajalt kuulda niutsumist ja ka valjemaid haugatusi, siis kuldsete väljaku ääres valitses vaikus.

Eks meie tõug oskabki üliviisakas olla ja korralikult käituda. Kui see muidugi on vajalik. Kuldsete käitumine korralikkuse etalonina saigi otsustavaks, miks minu tulevase pererahva lõplik valik just kuldsele retriiverile langes. Õnneks ei olnud nad siis lugenud ja veel vähem kogenud, et me ei ole sugugi sobilikud inimestele, kes laitmatut puhtust armastavad. Nad ei teadnud siis aimata sedagi, et kui me vähegi mõnda veekogu näeme, olgu see meri, järv või jõgi, miks mitte ka mõni väiksem porilomp, siis võib kindel olla, et me sinna sisse prantsatame. Nii et me suudame ühe hetkega kuldsest retriiverist muldseks retriiveriks muutuda.

Eriti Eestile omaste niiskete ilmadega jääb pori ja mustus üsna nakkavalt meie pikkade karvade külge. Samas on meil ka vastupidine omadus. Kui me ära kuivame, siis kukub kogu saastakiht justkui iseenesest meie karvakatte pealt maha. Eriti efektiivselt mõjub meie karvale ja paneb selle kenasti läikima merevesi, iseäranis, kui mere ääres on piisavalt pehmet ja kuiva liiva, mille sees saab pärast kosutavat ujumist ja veeskargamist mõnusasti püherdada.

Pärast veeprotseduure, kui ma olen pooleldi niiskena kojusõiduks oma väikesesse tagumisse autosalongi hüpanud, peremees küll ütleb, et ma haisen koera järele. Aga kelle järele ma siis veel pean lõhnama? Pererahvas on vähemasti sõnades kinnitanud, et nad ei ole oma valikut kordagi kahetsenud. Ja seda mitte minu veelembuse pärast, vaid eeskätt seetõttu, et tõuomaselt sobivad minusugused ideaalselt lastega peresse. Pealegi on pererahval juba praegu koguni viis lapselast ja kõik nad on minu suured semud.

Selline nägi Cuba välja suvel 2013. Nüüd on küll oluliselt vanem.

Cuba saatuslik külaskäik

Selle jutu olen ma kirja pannud puhtalt oma peremehe jutu järgi, sest see kõik juhtus ammu enne mind, juba juulis 2013. Aga jutt ise on vajalik mõistmaks, miks minu pererahvas üldse koera võtmisele mõtlema hakkas.

Nimelt väisasid siis pererahva maakodu Pärnumaal kaks koera: labradori retriiver Cuba Luksemburgist ja cavalier king charles spanjel Houndou Brüsselist. Koos oma pererahvaga muidugi. Musta-valgekarvaline, kuid ruugete silmaümbrustega Houndou oli lihtsalt nunnu ja midagi enamat temalt ei oodatudki. Läikivpruun Cuba oli aga just selline, nagu tema tõugu on kirjeldatud: erakordselt sõbralik, intelligente, terane ja sõnakuulelik, temas polnud väiksematki märki agressiivsusest ja ka põhjuseta argusest.

Peremehele meeldis Cuba juures see, et ta innukalt palli järele jooksis ja selle siis taas viskaja jalge ette poetas. Lisaks võlus peremeest millegipärast asjaolu, et Cubale meeldis arbuusi süüa. Perenaise jaoks oli Cuba nagu Houndougi lihtsalt nunnu. Mis sest, et too oli siis juba nelja-aastane ja igati täiskasvanuliku käitumisega. Ja meeldivalt sihvakas: tema kaal jäi kuskil 34 kilogrammi kanti. Ehk siis parimas eas ja vormis koer, justkui mina praegu.

Huvitav oli see, et lääneeurooplasena polnud Cuba varem kokku puutunud Eestile omase õhtuse ja hommikuse kastega, mistõttu ta üritas ‒ siis, kui inimesed lõkke ääres istusid, juttu ajasid ning sööki-jooki maitsesid ‒ märjal murul otsida ja leida kohti, mis polnud niisked. Mõistagi see ei õnnestunud. Nii ei jäänud tal muud üle, kui pingile hüpata ja sinna puhkama heita. Houndou oli siis juba ammu pugenud oma reisikotti, mis toimis ka puurina.

Kui Houndou ja Cuba oma koju Lääne-Euroopasse olid sõitnud, said alguse perenaise ja peremehe üsna sagedased jutud koera võtmisest. Lõpuks selleni jõutigi, aga alles ligi kolm aastat hiljem. Kusjuures valik langeski retriiverile, küll mitte labradorile, vaid kuldsele retriiverile. Ehk siis minule. Pole tarbetu märkida, et minu peremehel pole varem kunagi koera olnud ja ta polnud päris oma koerast kunagi ka unistanud. Perenaiselgi polnud koera olnud, aga unistanud oli ta temast küll. Iseäranis teismelisena. Ainsad lemmikud ‒ kui lapsed ja lapselapsed muidugi välja arvata ‒, keda nad olid pidanud, olid kaks kassi: tavaline hallivöödiline malbe olekuga Naala ning musta-valgekirju pikakarvaline röövli iseloomuga Miisu.

Nagu ma just tõdesin, pani labradori retriiver Cuba minu perenaise ja peremehe järjest enam koera võtmisele mõtlema. Aga aeg muudkui lendas. Peremehele meeldis sel teemal heietada, aga tegudeni ta ei jõudnud. Kuni perenaine jaanuaris 2016 ohjad lõplikult enda kätte haaras ja otsis välja ühe koertenäituse Tallinnas Laki tänava spordisaalis, kus pidid oma ilu ja kasvatatust näitama nii labradorid kui ka kuldsed retriiverid, lisaks kümned muudegi tõugude esindajad.

Peremehe esimene eelistus oligi labrador, sest ta arvas, et kuldsete kohevamad kasukad jätavad korterisse rohkem karvu maha. Tal oli tegelikult õigus, ehkki ka labradoridest jääb vaibale maha üsna arvestatav kogus koerakarvu. Kuldseid oli näitusel kõige arvukamalt ning kolmest väikesest väljakust üks oli tervenisti nende kasutusse antud.

Perenaist ja peremeest hämmastas kõige enam see, kui viisakalt kuldsed retriiverid näitusel käitusid: lamasid vaikselt ümber väljaku oma väikestes aedikutes esinemisjärge oodates, viitsimata isegi pead minu tulevase pererahva poole pöörata. Ja kui kõrvalplatsidelt oli aeg-ajalt kuulda niutsumist ja ka valjemaid haugatusi, siis kuldsete väljaku ääres valitses vaikus. Eks meie tõug oskabki üliviisakas olla ja korralikult käituda. Kui see muidugi on vajalik. Kuldsete käitumine korralikkuse etalonina saigi otsustavaks, miks minu tulevase pererahva lõplik valik just kuldsele retriiverile langes.

Õnneks ei olnud nad siis lugenud ja veel vähem kogenud, et me ei ole sugugi sobilikud inimestele, kes laitmatut puhtust armastavad. Nad ei teadnud siis aimata sedagi, et kui me vähegi mõnda veekogu näeme, olgu see meri, järv või jõgi, miks mitte ka mõni väiksem porilomp, siis võib kindel olla, et me sinna sisse prantsatame. Nii et me suudame ühe hetkega kuldsest retriiverist muldseks retriiveriks muutuda. Eriti Eestile omaste niiskete ilmadega jääb pori ja mustus üsna nakkavalt meie pikkade karvade külge.

Samas on meil ka vastupidine omadus. Kui me ära kuivame, siis kukub kogu saastakiht justkui iseenesest meie karvakatte pealt maha. Eriti efektiivselt mõjub meie karvale ja paneb selle kenasti läikima merevesi, iseäranis, kui mere ääres on piisavalt pehmet liiva, mille sees saab pärast kosutavat ujumist ja veeskargamist mõnusasti püherdada. Pärast veeprotseduure, kui ma olen pooleldi niiskena kojusõiduks oma väikesesse tagumisse autosalongi hüpanud, peremees küll ütleb, et ma haisen koera järele. Aga kelle järele ma siis veel pean lõhnama? Pererahvas on vähemasti sõnades kinnitanud, et nad ei ole oma valikut kordagi kahetsenud. Ja seda mitte minu veelembuse pärast, vaid eeskätt seetõttu, et tõuomaselt sobivad minusugused ideaalselt lastega peresse. Pealegi on pererahval juba praegu koguni viis lapselast ja kõik nad on minu suured semud.

Siin me olemegi, mina ja minu peremees. Pilt on tehtud minu esimesest välisreisist, kui me käisime mais 2017 Ahvenamaal kala püüdmas.

Alustuseks

Tere, mina olen Friida. Tõult kuldne retriiver. Sündisin sõbrapäeval, 14. veebruaril 2016. Tõugu silmas pidades võiks minu nimi tegelikult olla Kuldne Friida. Pererahvas pole mind küll kunagi nii kutsunud, aga ise arvan, et Kuldne Friida kõlab märksa uhkemalt kui lihtsalt Friida. Peremees vahel küll ütleb minu kohta hoopis Penuhhina. Nagu ma olen aru saanud, on see tuletis eesti sõnast peni, millele on lisatud vene keeles naissoole omane lõpp. Aga see on peremehe iselaadne huumor ja seda ei tasu tähele panna. Mina pole kordagi Penuhhina nimele reageerinud ega kavatsegi seda teha.

Üks Penuhhina eiramise põhjusi on minu vähemasti kõlaliselt suursugune sugupuu. Ma ei tea, miks see nii on, aga minu sugupuus on ainult keerulised nimed, mis kuidagi meelde ei jää. Ei mulle endale ega kellelegi teisele. Nagu peremees mulle kinnitas, on see oluliselt keerulisem kui piibli vanas testamendis kirja pandud inimese põlvnemise lugu. Nimede poolest kohe kindlasti. Kui tõuraamatut uskuda, siis kõigi oma eelkäijate järgi peab minu veres olema tilgake nii Eesti, Läti ja Leedu kui ka Taani, Tšehhi ja Hispaania koeraverd. Pererahva enda sugupuu on sellega võrreldes vaid kahvatu vari.

Nii palju kui ma ennast mäletan, olen kahe kuu vanusest alates, küll vahelduva eduga ‒ kord päev päeva järel, kord pikemaid pause pidades, kord põhjalikumaid lugusid kirja pannes ja siis jälle vaid märksõnadega piirdudes ‒ isekeskis oma päevaraamatut pidanud. Neli aastat hiljem arvas peremees, et neid lehekülgi minu päevaraamatust võiks avaldama hakata. Olin temaga nõus, sest ei suutnud leida ühtegi mõistlikku vastuargumenti. Seadsin vaid tingimuseks, et lisaks minu praeguse elu kajastusele hakkame siin avaldama ka lehekülgi minu varasematest tegemistest. Ja et peremees minu konarlikud read inimkeelde ümber sätib ja enam-vähem ladusateks lauseteks silub. Ning vajadusel ka omapoolseid tähelepanekuid lisab. Tunnistan ausalt, et ma ei ole enda sõnaseadmisoskusest kuigi heal arvamusel. Olen ju ikkagi vaid koer.

Nii läkski ja veebruaris 2020 jõudsid siia blogisse esimesed sissekanded minu päevaraamatust. Neid kogunes koos lisatud piltide ja videotega kolme kuu jooksul ligi poolsada. Aga ootused olid siis teised ning meid tabas mitu tagasilööki. Esiteks, kutsikaid ma ei saanudki, sest loodus seda ei soosinud. Ja teiseks, vastu taevast lendas minu ja peremehe ühine kavatsus hankida Hooandjast toetust oma raamatu väljaandmiseks.

Nagu peremees mulle kannatlikult selgitas, oli meie seniste sissekannete suurim viga süsteemi puudumine. Üks jutt rääkis minu praegusest elust, järgmine minu lapsepõlvest, kolmas minu vahepealsetest juhtumitest jne jne. Kõigi juba avaldatud juttude ümbersättimine ja sidumine lugemishuvilise jaoks üheks pikaks, ajaliselt loogilisse ritta sätitud palade jadaks tundus meie jaoks üsna keeruline ülesanne ning nii mõtlesimegi taas nullist alustada. Osa siin varem olnud jutud tulevad nüüd küll pisut muudetud kujul kordamisele, aga kes neid ikka enam nii täpselt mäletab.

Ühe erisuse toob uus algus veel. Nüüd tahame minu päevaraamatu lugudele lisaks pakkuda palu ka peremehe päevaraamatust. Kui minu päevaraamatu juttude algushetkeks on minu ilmaletulek 2016. aasta veebruaris ja sealt edasi riburada pidi tänase päevani välja, siis peremehe päevaraamatu nn 0-punktiks on sügis 2019, mil ta pensioniealisena oma töökohast üle parda heideti ja ta pidi hakkama mõtlema, mida oma eluga edasi teha. Meie blogid leiad siitsamast kõrvalt. Alustame koos jõuluootuste ajal esimesel advendinädalal.

Alati sinu Friida, 30.11.2020