Siin me olemegi, mina ja minu peremees. Pilt on tehtud minu esimesest välisreisist, kui me käisime mais 2017 Ahvenamaal kala püüdmas.

Uus algus

Tere, mina olen Friida. Tõult kuldne retriiver. Sündisin sõbrapäeval, 14. veebruaril 2016. Tõugu silmas pidades võiks minu nimi tegelikult olla Kuldne Friida. Pererahvas pole mind küll kunagi nii kutsunud, aga ise arvan, et Kuldne Friida kõlab märksa uhkemalt kui lihtsalt Friida.

Peremees vahel küll ütleb minu kohta hoopis Penuhhina. Nagu ma olen aru saanud, on see tuletis eesti sõnast peni, millele on lisatud vene keeles naissoole omane lõpp. Aga see on peremehe iselaadne huumor ja seda ei tasu tähele panna. Mina pole kordagi Penuhhina nimele reageerinud ega kavatsegi seda teha.

Üks Penuhhina eiramise põhjusi on minu vähemasti kõlaliselt suursugune sugupuu. Ma ei tea, miks see nii on, aga minu sugupuus on ainult keerulised nimed, mis kuidagi meelde ei jää. Ei mulle endale ega kellelegi teisele. Nagu peremees mulle kinnitas, on see oluliselt keerulisem kui piibli vanas testamendis kirja pandud inimese põlvnemise lugu. Nimede poolest kohe kindlasti.

Kui tõuraamatut uskuda, siis kõigi oma eelkäijate järgi peab minu veres olema tilgake nii Eesti, Läti ja Leedu kui ka Taani, Tšehhi ja Hispaania koeraverd. Pererahva enda sugupuu on sellega võrreldes vaid kahvatu vari.

Nii palju kui ma ennast mäletan, olen kahe kuu vanusest alates, küll vahelduva eduga ‒ kord päev päeva järel, kord pikemaid pause pidades, kord põhjalikumaid lugusid kirja pannes ja siis jälle vaid märksõnadega piirdudes ‒ isekeskis oma päevaraamatut pidanud. Neli aastat hiljem arvas peremees, et neid lehekülgi minu päevaraamatust võiks avaldama hakata.

Olin temaga nõus, sest ei suutnud leida ühtegi mõistlikku vastuargumenti. Seadsin vaid tingimuseks, et lisaks minu praeguse elu kajastusele hakkame siin avaldama ka lehekülgi minu varasematest tegemistest. Ja et peremees minu konarlikud read inimkeelde ümber sätib ja enam-vähem ladusateks lauseteks silub. Ning vajadusel ka omapoolseid tähelepanekuid lisab. Tunnistan ausalt, et ma ei ole enda sõnaseadmisoskusest kuigi heal arvamusel. Olen ju ikkagi vaid koer.

Nii läkski ja veebruaris 2020 jõudsid siia blogisse esimesed sissekanded minu päevaraamatust. Neid kogunes koos lisatud piltide ja videotega kolme kuu jooksul ligi poolsada. Aga ootused olid siis teised ning meid tabas mitu tagasilööki. Esiteks, kutsikaid ma ei saanudki, sest loodus seda ei soosinud. Ja teiseks, vastu taevast lendas minu ja peremehe ühine kavatsus hankida Hooandjast toetust oma raamatu väljaandmiseks.

Nagu peremees mulle kannatlikult selgitas, oli meie seniste sissekannete suurim viga süsteemi puudumine. Üks jutt rääkis minu praegusest elust, järgmine minu lapsepõlvest, kolmas minu vahepealsetest juhtumitest jne jne. Kõigi juba avaldatud juttude ümbersättimine ja sidumine lugemishuvilise jaoks üheks pikaks, ajaliselt loogilisse ritta sätitud palade jadaks tundus meie jaoks üsna keeruline ülesanne ning nii mõtlesimegi taas nullist alustada. Osa siin varem olnud jutud tulevad nüüd küll pisut muudetud kujul kordamisele, aga kes neid ikka nii täpselt enam mäletab.

Ühe erisuse toob uus algus veel. Nüüd tahame lisaks minu päevaraamatu kõrval pakkuda palu ka peremehe päevaraamatust. Kui minu päevaraamatu juttude algushetkeks on minu ilmaletulek 2016. aasta veebruaris ja sealt edasi riburada pidi tänase päevani välja, siis peremehe päevaraamatu nn 0-punktiks on sügis 2019, mil ta pensioniealisena oma töökohast üle parda heideti ja ta pidi hakkama mõtlema, mida oma eluga edasi teha. Meie blogid leiad siitsamast kõrvalt. Alustame koos kooliaasta algusega 1. septembril. Justkui esimese klassi jõnglased.

 29.08.2020                                                                                      Alati sinu Friida

 

 

 

© Kõik siinsed tekstid ja pildid on autorikaitse all, kuuluvad blogipidajale ning nende kasutamiseks tuleb küsida kirjalikku luba aadressil kuldnefriida@gmail.com.