Tere, mina olengi Friida.

Tere, mina olen Friida. Tõult kuldne retriiver. Sündisin neli aastat tagasi sõbrapäeval, 14. veebruaril 2016. Peremees arvas, et võiks hakata avaldama lehekülgi minu päevaraamatust, mida olin siiani vaid isekeskis pidanud. Olin temaga nõus, sest ei suutnud leida ühtegi mõistlikku vastuargumenti. Seadsin vaid tingimuseks, et lisaks minu praeguse elu kajastusele avaldame siin ka lehekülgi minu varasematest tegemistest.

Mööda liumäge alla tulemine mulle loomulikult probleeme ei valmista, aga tagumiku peal allalaskjat minust ei ole ega tule.

17.05.2020: Kuidas peremees õpetas mind liugu laskma

Lastelaste mängumajakesest olen ma juba kirjutanud. Aga selle nädala alguses sai majake endale väikese liumäe, mille perenaine oli e-poest tellinud ja mis  otse meie värava taha toodi.

Peremees sättis liumäe juba samal päeval majakese külge ning ehkki vihma väheke tibutas, said neiu E. ja noormees T. oma esimesed liud tehtud.

Ja siis... tuli peremees järsku mõttele, et mina võiksin ka sealt alla lasta. Tagumiku peal nagu lapsedki. Peremees palus mul minna majakese rõdule ja läks ise alla liumäe jalamile. Kui peremees hüüdis "Siia!", läksingi tema juurde, aga mitte liumäest, vaid keerasin otsa ringi, tulin teiselt poolt trepist kenasti alla ja jooksin peremehe juurde. Ning nii mitu korda järjest.

Seejärel läks peremees korraks kööki ja naasis sealt koeraküpsistega. Mina läksin jälle üles majakese rõdule liumäe juurde ootele ja peremees alla. Aga seekord näitas ta mulle küpsist ja hüüdis taas "Siia!". Sain aru, et küpsis on siis minu, kui ma liumäest alla tulen. Loomulikult see mulle mingit probleeme ei valmistanud, kui, siis ainult esimene kord, mil ma katseliselt end kuidagi alla ukerdasin ja küpsis oli minu. Siis veel ja veel. Peremehe ootusi, et ma istun liumäele ja end tagumiku peal alla lasen, mõistagi ma täita ei suutnud. Aga iga ukerdamise peale sain ikkagi uue küpsise.

Selline pilt ootab meid maakodus igal kevadel. Peremees on küll visa võitleja, kuid muttide püüdmises on ta, vabandust väga, üsna suur kobakäpp.

14.05.2020: Kuidas peremees mutte püüab

Nii palju kui ma oma peremeest mäletan, on ta kõik need suved -- kohe-kohe algab meie viies ühine suvi -- üritanud maal agaralt tegutsevaid mutte kinni püüda. Paraku üsna edutult, ehkki ta on proovinud nii mutivastaseid gaase ja kuulikesi kui ka kõikvõimalikke vidinaid. Tema senised mutilõksud seisavad kasutult tööriistakuuri nurgas. Nii vedelevad seal nn mutitoru, mitu haaknõelu meenutavat, tugevast traadist painutatud väiksemat lõksu, siis üks suur kobakas, mis hea tahtmise juures meenutab mingi erilist haaratsit, ja lõpuks mutiuhmer.

See viimane on eriti naljakas riist, peremehe enda leiutatud. Uhmri ühes otsas on klots, millest on läbi löödud paarkümmend ülipikka naela ja mis on kinnitatud umbes meetripikkuse varre otsa. Muti tabamiseks on peremees tooli värske mutihunniku kõrvale sättinud, end mugavalt sisse seadnud ja jäänud siis mullahunniku kerkimist ootama. Kui hunnik hakkab liikuma, tõstab peremees uhmri oma pea kohale ja lajatab siis sellega, naelad ees keset mutihunnikut. Minu nelja suve jooksul ei ole ta selle tapariistaga ühtegi mutti kätte saanud. Aga kui pererahva juttu uskuda, siis umbes kümmekond aastat tagasi oli tema imeriista naelte teravike otsa üks mutt siiski kinni jäänud.

Oluliselt humaansem on mutitoru, millega peremees olevat samuti ühe muti tabanud. See on selline plastist toru, mille mõlemas otsas tilpnevad vabalt luugid. Kui mutt peaks ühest luugist torusse sisenema, siis sinna ta jääbki. Elusana. Kahjuks on ka selle riistaga püüdmise viimane akt sama brutaalne nagu eespool kirjeldatud uhmrilgi. Mutt puistatakse torust välja murule ja siis lajatakse talle labidaga mitu korda pähe.

Nagu ma ütlesin, on peremees kõik oma varasemad riistad unarusse jätnud, sest eelmisel suvel ostis ta kaks paukpadrunitega mutilõksu. Ta oli oma tuttavatelt kuulnud nende paugutajate kohta imelisi jutte. Ja jahipoe müüja polnud samuti suu peale kukkunud: jutt voolas mesimagusalt, peremees sulas ja pistis pangakaardi makseterminali.

See juhtus eelmise suve lõpus. Kuu ajaga suutis ta oma uutest leludest välja meelitada viis pauku. Seda, kas paukpadruni lööklaine mõnele mutile ka mõjus, ei oska keegi midagi öelda. Võib arvata, et eriti ei mõjunud, sest septembri teisest poolest, kui peremees murutraktori ja niidukiga muru enam ei püganud, läks lahti tõeline mutitango. Sügise lõpuks oli meil maal kindlasti sadakond, aga võib-olla ka paarsada värsket mutihunnikut. Mis tähendas seda, et kevadel saab taas alguse järjekordne mutihunnikute likvideerimise saaga.

Eile, kui peremees oli märganud vanade mullahunnikute vahel ka kolme värsket, sättis ta oma paugutajad taas mutiootele. Kaevas aegu, leidis sealt kaks mutikäiku ja pani kummassegi paugutaja, mõlemas padrun salves. Ja pani siis ämbri tagurpidi augu peale. Täna hommikul käis peremees vargsi uurimas, ega vahepeal pole mutipüüdjad pauku teinud. Aga ei olnud. Tund hiljem läks peremees taas asja uurima, kergitas ämbrit ja nägi korraga mutti kahe paugutaja vahel vaikselt toimetamas. Peremees läks tasahilju labidat tooma ja kui ta tagasi jõudis, toimetas mutt endiselt kahe paugutaja vahel. Ilmselt oli seal veel kolmaski käik, mille kaudu mutt auku jõudis. Siis hakkas peremees labidaga vehkima. Kõigepealt tegi pauku esimene padrun, siis teine ja lõpuks suutis peremees ka muti august välja urgitseda. Mille järel algas jälle see kõige jõhkram osa: mutile said osaks labidahoobid, nii lapiti kui ka serviti.

Muttidega seoses juhtus minu jaoks kõige põnevam seik hoopis eelmise suve lõpus, kui minulgi õnnestus anda oma panus muttide tabamisse. Eks ma olen mutte varemgi taga ajanud ning mullahunnikuid oma käpade ja ninaga lahti kaevanud. Aga nüüd oli minu kaevamisel ka tulemus. Koukusin muti muru peale ja hakkasin temaga mängima, lükates teda oma käppadega kord paremale, kord vasakule, kord ette, kord taha. Vahepeal suutis mutt teha isegi väikese salto. Minu lustliku mängu lõpetas peremees, kes oli mu saaklooma järsku märganud ja sellest äärmiselt elevile läinud. Elevile läksid ka noormees T. ja neiu E., kes olid siis vastavalt viie ja poole ning kolme ja poole aastased. Noormees T. räägib siiani, kuidas vanaisa ehk siis minu peremees oli endast väljunud, minu juurde tormanud ja hüüdnud: "See pole sinu saak!" Pidades minu saaki enda omaks, võttis peremees kalossi jalast ja asus mutti sellega udima, kuni musta ja tugeva kasukaga väike loomake liikumatult lamama jäi.

Pererahvas on pannud mulle tegelikult üsna suuri lootusi muttide püüdmisel, sest ma käin mullahunnikuid päris tihti lahti kaevamas. Peremees meenutab sellega seoses alati kass Miisut, kes suutis ühe suvega koguni 13 mutti tabada ja need maja trepi ette tuua. Eks näis, kuidas mu tänavune suvi möödub ja kas ma suudan meie maakodu mutipüüdjate edatabelis kolmandast kohast pisut kõrgemale tõusta. Näiteks teiseks. Peremees langeks siis küll kahjuks kolmandaks. Aastaid tagasi, veel enne minu sündi rebase saagiks langenud Miisu tulemust mul vaevalt õnnestub purustada. Ehkki mine tea...

Siin olen ma koos oma noore sõbraga, kes on minu olemasoluga küll kenasti leppinud, aga oma võluvat naeratust ta mulle veel pakkunud ei ole.

08.05.2020: Kuidas väike neiu S. mind segaseks ajas

Kolmapäeva pärastlõunal lükkas peremees värava eest ja ütles mulle "Ei!". See tähendas, et ma ei tohi aiast välja minna. Tegelikult aimasin ma sedagi, et ega peremees niisama väravat lahti ei teinud. Järelikult oli kedagi külla oodata.

Aga see ootamine kujunes minu jaoks pikaks. Juba veerand tunni pärast muutus mu hingamine kiiremaks. Teadsin ju, et keegi on tulemas, aga ma ei teadnud, kes ja millal. Peremees silitas mind, patsutas küljele ja rääkis midagi rahuliku häälega.  Minu tähelepanu oli paraku hajevil ja ma ei saanud täpselt aru, mida ta mulle seletas. Hetkeks oli sellest veidi kasugi. Mu hingamine läks veidi ühtlasemaks, kuid üsna varsti muutus hingamine hingeldamiseks.

Kui möödunud oli veel pool tundi, ei pidanud ma enam vastu ja tormasin tiiki end jahutama. Peremees püüdis mind küll keelata, aga kui mul ärevusest silme eest pilt kaob, ei suuda ma pererahva käsklusi jälgida ja loomulikult jäävad need ka täitmata. Ma kohe pean närvide rahustuseks tiiki viskuma. Pärast kosutavat suplust püüdis peremees mind kuivatada, et ma külaliste saabudes enam-vähem välja näeksin. Mulle on see protseduur alati meelt mööda olnud. Ka seekord, kuid kohe selle järel pidasin ma vajalikuks paar kiiremat ringi teha ja end vanades mutihunnikutes püherdada. Nii et peremehe idee mind puhtana hoida läks täielikult vett vedama.

Lõpuks külalised saabusid: noorem perepoeg koos oma perega. Üheksakuune neiu S. oli ka muidugi kaasas. Pidasin selle peale vajalikuks veel kord end tiigis jahutada.

Me ei olnud teineteist päris pikka aega näinud, aga neiu S. võttis mind üsna ruttu taas omaks. Tõsi, oma võluvat naeratust ta mulle pole näidanud ning on selle hoidnud pigem oma ema ja isa ning tihti ka vanaema-vanaisa ehk siis minu pererahva jaoks. Pilgud, mille neiu S. minu suunas saadab, on uudishimulikud, aga mu meelest siiski ka sõbralikud.

Kui talle elutoa põrandale oma väike vaip laotati, siis teadsin, et sinna ma astuda ei tohi. Pehmed klotsid, mis tihtipeale neiu suhu sattusid, olid ka minu jaoks tabu. Nagu kõik muudki laste mänguasjad. Olen selle selgeks saanud juba mitu aastat tagasi, kui suuremad lapselapsed veel väikesed olid.

Kui neiu S. kärusse pannakse, et ta õues magama uinutada, ei taha kärulükkaja minuga miskipärast samal ajal köit vedada. Eks ma saan ju ise ka aru, miks sel ajal minuga mängida ei taheta, aga proovida võib ju ikka... Pean veel mõtlema sellegi üle, mida teha siis, kui neiu S. kärus ärkab. Olen küll mitmel korral esimesena käru juurde jõudnud, aga siis on minu mõistus otsas. Võiksin ju korraks haugatada, aga see ehmataks väikese tüdruku ära... Seda enam, et keegi neiu vanematest või vanavanematest alati siinsamas lähedal on.

Ahjaa. Kui keegi tahab lähemalt teada, kuidas neiu S. muidu elab ja kasvab, siis seda saab lugeda ja vaadata siit: https://kuidasollaisa.com/

 

Meie peres on suhteliselt kindel tööjaotus. Minu igahommikune kohustus on postiljonile vastu minna ja lehed tuppa viia. Täna mängis peremees operaator Kõpsi, mis mind pisut segadusse ajas.

06.05.2020: Kuidas ma hommikuti lehed tuppa viin

Et meie peres on suhteliselt kindel tööjaotus, siis mõned kohustused on ka minu peale pandud. Nii pean ma igal ennelõunal postiauto vastas käima ja lehed tuppa viima.

Ehkki pererahvas alati imestab, kuidas ma suudan postiauto hääle kõigi teiste seast ära tunda, pole siin tegelikult midagi imestada. Igal autol on ju oma hääl. Nii ka postiautol ja pererahva omalgi. Postiauto sõidab pealegi meie talust esiti mööda paari kaugema maja juurde, keerab siis otsa ringi ja peatub alles seejärel meie väravas. Nii et ma tean varakult valmis olla ja õiget hetke õunapuu all varjus oodata. Kui postiauto viimase kurvi tagant välja keerab, alustan mina oma jooksu. Lähen värava juurde ja jään ootama, kuni postitädi meie lehtedega oma autost meie värava juurde jõuab.

Postitädi on hästi tore ja lahke. Tavaliselt teeb ta mulle ka pai, aga täna käisid filmivõtted ja olukord oli tavalisest mõneti erinev. Sestap olin minagi pisut segaduses ega teadnud, kas pean lehed seekord andma hoopis peremehele, kes värava lähedal operaatori rollis oli. Aga lõpuks sain aru, et lehed tuleb nagu tavaliselt ikkagi perenaise kätte tuppa viia.

Selline see mängumajake välja näeb. Sobib ka mulle, aga on mõeldud ikkagi lastelastele.

30.04.2020: Miks peremees minuga nädal aega ei mänginud?

Olin nädalajagu päevi peremehe peale üsna nördinud. Tassisin talle järjest oma õueasju -- kummist põrsa, ahvi ja räsitud kana, ka köiejupi ja kollase lendava taldriku --, aga ei midagi. Peremees ütles iga asja peale: vabanda, aga mul on muud tegemist. Ja keeras akukruvikeerajaga järjekordse kruvi sisse.

Märtsi lõpus käisime nimelt Tallinnas Nõmmel ühel viiuldajaonul külas. Tegime väikest kalagrilli, eriolukorrale kohaselt tasakesi ja tagasihoidlikult. Küpsetatud nahk anti mulle, oli mõnus ja rasvane. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Sellel onul oli õues jalgadel mängumaja. Et onu lapsed on juba suured, seisab see juba aastaid kasutult. Minu pererahvale hakkas see majake väga meeldima. Meil ju viis lastelast. Perenaine küsis peremehelt otse: kas sina suudad sellise ehitada? Ega peremehel jäänudki üle muud, kui kinnitada: Ikka!

Kui me nädala pärast maale koroonapakku jõudsime, käis peremees mitu päeva nõutult ringi. Kuni tõi rehe alt välja mõned prussid ning asus mõõtma ja saagima. Sellele järgnes mitu päeva vaikust. Kuni peremees naabrilt järelkäru laenas, saekaatrisse sõitis ja sealt koos laudadega tagasi saabus. Siis see minu jaoks piinarikas nädal algaski. Ükski minu pakutud mäng peremehele enam peale ei läinud.

Kuni eilse õhtuni, kui peremees tööriistad kokku korjas ja uhkelt oma kätetööd kaema jäi. Ikka siit ja sealt poolt. Perenaine kiitis ka teda ja see ajas peremehel rinna päris kummi. Mängumajake vajab veel värvimist, aga selle töö lubas perenaine ära teha.

Täna leidis peremees juba ka minu jaoks aega. Venitasime mitut puhku köit ja jooksin lendavale lendrikule järele. Loodan, et selliste suuremate töödega on nüüd pikem paus. Ehkki kunagi ei tea, mis pererahvale jälle pähe võib tulla.

Meenutus minu esimesest välisreisist Ahvenamaale mais 2017. Olen siin koos oma peremehega.

26.04.2020: Kuidas me koos peremehega hakkame raamatut välja andma

Mõned nädalad tagasi istusime koos peremehega trepil ja jälgisime ümbritsevat. Puid, lilli, putukaid, linde... Ja siis peremees ütleski: anname raamatu välja. Ma ei osanud selle peale midagi lausuda, panin vaid oma pea peremehe sülle.

"Sina jääd põhiautoriks," sügas peremees mind turja pealt. "Mina jään taustajõuks ja täpsustajaks. Mõned palad lisan küll ka enda poolt. Iga loo juurde paneme kena värvilise foto. Valdavalt sinust muidugi."

"Raamat on mõeldud praegustele ja tulevastele koeraomanikele, nii väikestele kui ka suurtele," jätkas peremees justkui mingit teksti ette lugedes. "Iga koer on küll ainulaadne ‒ nagu iga inimenegi ‒ kuid neis on ka palju sarnast. Kui Friida blogis on lood mõneti ebaloogilises järjestuses, siis raamatus on need sätitud loogilisse ajalisse järjestusse ning on ka pikemaks kirjutatud. Ja loomulikult on neid raamatus kordades rohkem kui blogis. Nii et lugeja saab hea ja järjepideva ülevaate väikese kutsika suureks sirgumisest ja tema seiklustest täiskasvanud koerana."

"Raamatu väljaandmine pole küll odav lõbu, aga kasutame Hooandja abi. Mine tea, ehk leidub veel keegi, kes sellist raamatut lugeda tahab," nentis peremees. Ma ei suutnud enam tabada kõigi tema sõnade mõtet. Surusin end tugevamalt peremehe vastu, aga tema läks sellest veelgi suuremasse leili, kadudes arvuti taha pildi- ja videovalikut tegema. Ise ta neid kokku panna ei osanud, aga siin tuli talle appi noorem perepoeg. Mõne päevaga oli klipp valmis.

Nädal tagasi esmaspäeval 20. aprillil saatis peremees oma taotluse Hooandjale. Täna hommikul pandi meie taotlus Hooandjas üles.

Kel huvi vaadata ja soovib raamatule hoogu anda, saab seda teha siit:

https://www.hooandja.ee/projekt/kuldne-friida

Nii see orav mind puu otsast vaatab. Foto on küll udune, sest peremehe käsi värises pilti tehes.

25.04.2020: Mina ja muud loomad

Mul läks täna hommikul uni varakult ära, kuskil kuue ajal. Ehkki maal olles ei ole ma peremehele  mitu nädalat äratuskella mänginud, otsustasin ma ta seekord üles ajada. Päike oli juba tõusnud (kirjade järgi koguni 5.37) ja heitis aknast sisse oma esimesi valguskiiri. Peremees võiks ju maal mind niisama uksest välja lasta, aga tal on millegipärast kombeks hommikuti koos minuga õue uitama tulla. Hommikut nautima, nagu ta ise ütleb.

Hommikused hääled maal on linnaga võrreldes sootuks teistsugused. Linnud laulavad täiel häälel, aga peremees ei ole osanud mulle öelda, millised sulelised need täpselt on. Neid on meil maal mitukümmend erinevat liiki vähemalt, aga ta ei suuda alati isegi musträstasel ja kuldnokal vahet teha. Vaid siis, kui kostab huu-huu-huu-hu-huu, oskab ta öelda, et see on meigas ehk kaelustuvi. Kusjuures veel mõned aastad tagasi arvas ta, et see on öökull.

Vahel on meigased üsna julged ja jalutavad otse minu lähedal. Ma olen neile siis päris lähedale hiilinud, ehkki peremees mulle selle peale alati "ei" ütleb, arvates, et ma tahan linnu kinni püüda. Võin kinnitada, et ei taha. Lihtsalt tore on teha ootamatuid spurte. Nagu tänagi, kui üks meigas mutihunniku peal seisis ja ilmselt mõnda ussi nokkis.

Kuusehekis, mille all ma aeg-ajalt kaevamas käin, elavad väikesed erivärvilised linnukesed. Ühed neist on punaka kaelaga, teised jälle kollakasrohelise puguga. Peremees peab neid esimesi käbilindudeks ja teisi lepalindudeks, aga selles tasub kahelda. Miks peaks lepalind kuusehekis elama?

Täna hommikul kuulsin üle tee karjamaalt kummalist kurguhäält, mis kohe mu tähelepanu köitis: kikkis kõrvade, peenikeste jalgade  ja valge tagumikuga kena loom. Peremees jäi ka kuulatama. Kui mina oma spurdi olin juba ära teinud, nägi temagi lõpuks hääle tekitajat. "See on metskits," selgitas ta mulle.

Eile, kui ma ka ühte kikkis kõrvadega, kuid oluliselt väiksemat isendit nägin otse meie aia taga keset teed jooksmas ja ma temaga paralleelselt mõned kiiremad lõigud läbisin, ütles peremees: "Jänes". Olin tegelikult ka varem jänest näinud ja seda otse meie õue peal, aga ta oli nii kiire, et kätte ma teda ei saanud. Nagu üks rebasepoisski, kes eelmisel suvel meie õue peal ringi silkas ja minu eest pakku jooksis.

Oravaid, kes ümber meie maamaja puude otsas karglevad, tean ma juba linnast. Kui ma veel päris väike olin, jäin Tallinnas Mustamäe vahel jalutades tihtipeale neid uurima. Peremees läks minu uudishimuga kaasa ja nii me siis koos uurisime, miks need linnaoravad mööda viiekorruselise kivimaja seinu mööda ronivad, aeg-ajalt rõdupiirete peal jalga puhates. Kuni lõpuks märkasime päris üleval, otse katusekasti all väikest auku, kust oravad sisse ja välja silkasid. Ju neil oli seal pesa.

Maaoravad käivad mõnikord ka meie maja katusel krõbistamas. Perenaine arvab millegipärast, et need on hiired, keda ta paaniliselt kardab. Peremees on talle küll püüdnud kannatlikult seletada, et ükski hiir ei konda mööda katuseid, aga see jutt ei ole perenaist kuigivõrd veennud.

Oravad on osavad puude otsas hüppajad, aga vahel tulevad nad ka alla maa peale. Ilmselt mõne söögipala järele. Ja siis on minu kord neile koht kätte näidata. Maa peal, vähemasti meie õues olen ikkagi mina valitseja.

Peremees arvab, et üks oravapaar elab iidse tamme otsas. Ta on seda järeldanud selle põhjal, et igal kevadel on tammealune kaetud kuivanud ja äranäritud kuusekäbidega. Meil on tegelikult kolm iidset tamme, arvatavasti üle saja aasta vanad, aga vaid ühe all on kevadeti käbid.

Peremehe elu esimene peenar, kus ta tahtis hakata mulle kaalikaid kasvatama.

17.04.2020: Kuidas peremees tahtis hakata mulle kaalikaid kasvatama

Homme saab täpselt kuu aega sellest, kui peremees siia viimati mõne lehekülje minu päevaraamatust riputas. Eks nii nagu mina, oli ka mu pererahvas kurb selle üle, et ma kutsikaid ei saanud. Oleks kõik läinud nii nagu kavandatud, oleksid kutsikad nüüd juba 8-päevased. Aga see selleks, elu läheb edasi, ka minu ja mu pererahva oma.

Eelmisest postitusest möödunud kuu on kulgenud koroona tähe all, ehkki viirus on meie pere puutumata jätnud. Perenaisele on kõige suurem löök see, et lapselapsi nii harva näeb. Vanema perepoja lastega saime mõni nädal tagasi kokku metsas, kus me koos jalutamas käisime. Kuueaastane noormees T. ja neljane neiu E. tassisid mulle hunnikute viisi oksi ette, et ma neid närida saaks. Tunnistan ausalt, et vähemalt pooled oksad jäid minu poolt läbi närimata. Aga tore oli metsas jalutada ikka.

Ülejärgmisel päeval sõitsime meie maale, inimtühjadest linnatänavatest eemale. Selles, et tänavatel vähe inimesi käis, oli muidugi oma võlu ka. Perenaine, kes on peremehega võrreldes märksa julgema meelega, käis minuga mitut puhku väljas jalutamas koguni ilma rihmata. Ma käitusin muidugi korralikult ka ja kuhugi kaugemale jooksma ei hakanud. Peremees seda teha ei julgenud. Eks ta selline ülemuretseja tüüp on.

Noorema perepoja kaheksakuune neiu S. käis mul eelmisel nädalal aga maal külas. Ta on juba tubli roomaja. Minust küll veel umbes neli korda kergem ja viis korda väiksem, mistõttu ta esiotsa mind pisut pelgaski. Ju ma tundusin talle tõelise koljatina, ehkki me olime ju ka varem linnas mõned korrad koos põrandal ukerdanud. Et ma tema mänguasju ei puudutanud ja käisin tema vaibast väikese kaarega mööda, siis neiu S. rahunes ja leppis sellega, et üks karvane tont temast aeg-ajalt mööda käib. Loodan, et juba sel suvel saame temaga koos mürada.

Peretütre väikesed neiud, nelja kuu pärast seitsmeseks saav C. ja viiene O., lubati sel nädalal Taanis pärast pikka pausi taas eelkooli ja lasteaeda. Kahtluse all on kahjuks see, kas nad sel suvel saavad Eestisse tulla. Piirid ju kinni.

Aga nüüd kaalikatest, millest siinse sissekande pealkirjas juttu. Asi on nimelt selles, et enne maale tulekut oli peremees võtnud pähe mõtte, et ta hakkab mulle kaalikaid ja porgandeid kasvatama. Ostis koguni seemneid. Et kui seemnetest juurikad sirguvad, oleks neid hea omast käest võtta ja minu toidu jaoks patta panna. Meil on selline imelik maakoht, kus siiani oma peenramaa puudus.  Ehkki ruumi peenarde rajamiseks on ruumi küllaga. Tõsi, mõned õunapuud ja marjapõõsad meil siiski on. Perenaisel on lisaks mõned lillepeenrad. Ja siis veel paar-kolm väikest maitseainete kasti, mille peremees rohkem kui viis aastat tagasi lauajuppidest kokku klopsis, mis hakkasid aga vägisi laiali lagunema.

Peremees lõi nüüd need kastid kirvega laiali ning ehitas uue ja suure. 4 meetrit pika ja 90 sentimeetrit laia. Ja jaotas siis selle ühe vahelauaga pooleks: ühe poole perenaise, teise enda jaoks. Perenaise poole jaotas ta laudadega veel kolmeks sektoriks. Selles nn enda pooles ta mulle kaalikaid ja porgandeid kavatseski kasvatama hakata. Aga kui kogu see ehitus valmis ja mulda täis sai, armus peremees oma kätetöösse sedavõrd, et unustas kaalikad ja otsustas sinna hoopis maasikataimed istutada. Lastelaste jaoks.

Peremehel pole aiandusest tegelikult õrna aimugi. Vaid üsna elukauge inimene suudab tulla mõttele hakata meie pere ainsal peenral kaalikaid kasvatama. Ja palju neid sinna siis mahtunud oleks? Aga eks ta on ennegi suuri plaane teinud. Oma kätetöö üle on ta aga siiani uhke. Nii kui ta õue astub, läheb tema esimene pilk oma kätetöö poole. Olen leppinud, et kaalikad ja porgandid tulevad ka edaspidi minu toidulauale endiselt poest. Ja kui päris aus olla, siis ma kahtlen peremehe kaalikakasvatamise oskustes üsna sügavalt.

 

 

 

Kui minu esimesel aastavahetusel oli kell kesköötundi löönud ja otse minu kõrval hakati rakette laskma, oli minu ainus soov võimalikult kiiresti tuppa varjule pääseda. Oli 1. jaanuar 2017 ja kell oli 00:03.

18.03.2020: Kuidas mulle loomkatse korraldati

Aastavahetus ei ole just minu lemmikaeg. Tallinnas Mustamäel hakatakse juba novembri lõpust alates rakette paugutama ja see kestab kuni poole jaanuarini. Kui ma sel ajal juhtun õues olema, ei valda mind just kõige turvalisem tunne. Eriti hullud on aga 31. detsembri viimased ja 1. jaanuari esimesed tunnid.

Pererahvas oli seda mõistagi märganud ja otsustas minu esimesel aastavahetusel teha loomkatse. Peremehe ja perenaise soov oli muidugi siiras: viia mind Nõmmel elava sõbranna, saksa lambakoera Stella juurde ja näidata, et ilutulestikus pole midagi hirmuäratavat. Stella on minust vaid mõni nädal vanem ja talle meeldib hästi kõrgele hüpata. Ma ei ole näinud kedagi teist sellist, kes nii kõrgele suudab hüpata. Kusjuures vahet pole, mis tema pea kohal parasjagu lendab. Lennaku seal siis lumepall või... rakett.

Eks mullegi meeldib, kui keegi palli viskab. Olgu see siis lumest või pehmest kummist. Tore on ka veepritsmete järele hüpata, kui jalgupidi merevees seista ja oodata, et keegi jalaga või kamaluga vett kõrgele õhku viskaks. Aga raketid pole minu teema.

Kuldne retriiver on küll tegelikult jahikoer ega tohiks pauku karta. Kui peetakse jahti veelindudele, oleme just meie need, kes lastud linnu veest välja peavad tooma. Usun, et see meeldiks mullegi, ehkki sellist võimalust pole mulle kunagi pakutud. Minu peremees on küll kunagi ammu , veel teismelisena, tema enda sõnul kuskil pool sajandit tagasi vibu lasknud ja koguni meistersportlase kandidaadiks saanud, aga püssipaugutaja pole ta kunagi olnud. Aga see selleks, jutt käib ju rakettidest.

Peremehe üks paremaid sõpru on onu, kellele meeldib aastavahetuseti rakette lasta. Nagu ma olen kuulnud, on tema raketipatareid igal aastavahetusel aina suuremaks paisunud, nii et peremees teda aeg-ajalt püromaaniks kutsub. Ise ma neid patareisid enam näinud ei ole, eelistades sel ajal pigem toas olla. Siis, 2016. aasta lõpul ma seda aga karta veel ei osanud.

Kui kell lõi südaööd ja kõik rõõmsalt õue tulid (mina ja Stella ootasime seal juba ees), hakkas onu püromaan mingi suure kasti kallal askeldama. Võttis seejärel oma Zippo välgumihkli välja ja pani ühe nöörijupi põlema. Ja siis läkski põrgu lahti. Kui Stellale see meeldis ja ta üritas rakettidele järele hüpata, siis tema eeskuju ei suutnud mind kuidagi nakatada ning minu esimene soov oli sealt õuest ruttu-ruttu tuppa pageda. Hakkasin isegi pisut värisema. Mulle oli enne ilutulestikku rihm kaela pandud ja kui ma nüüd suuna toa poole võtsin, siis ega rihma teises otsas olnud perenaisel suurt valikut ei olnud. Ta sõna otseses mõttes lohises mulle järele. Põgenesime vannituppa. Perenaine istus maha ja võttis mind lohutust pakkudes oma kaissu. Minuga korraldatud loomkatse oli täielikult läbi kukkunud. Pigem võiks seda krahhiks nimetada.

Järgmised aastavahetused on minu jaoks rahulikumalt möödunud, sest enam pole mind keset tulemöllu viidud. Perenaine paneb selle asemel teleka tavalisest pisut valjemalt mängima, istub elutoa põrandale maha ja võtab mind jälle kaissu. Akende taga on küll paugutamist kuulda, aga see mind kuigivõrd ei häiri. Kui minu pea on perenaise süles ja tema käsi mõnusalt mu külge silitab, on üsna turvaline olla.

Olen kuulnud, et ma ei ole sugugi ainus koer, kes ilutulestikku pelgab. Ka naabermajas elavale Kukile, kuldsest retriiverist sõbrale, ei ole rakettidega paugutamine üldse mitte meelt mööda.

Nõmme koertekooli kõrvalt hakkasin oma oskusi varakult Tagadi treeningplatsil täiendama.

17.03.2020: Kuidas pererahvas end emmeks ja issiks hakkas pidama

2016. aasta sügisel, kui olin kaheksakuune, pidin hakkama koertekoolis käima. Tunnid toimusid Tallinnas Nõmme mändide all ühel väikesel lagendikul. Korraga oli meid platsil kümmekond koera. Pidime kenasti ringi võtma, ringi keskel seisis aga õpetaja, kes rääkis, mida me tegema pidime. Tund algas alati sellega, et õpetaja käis kordamööda kõik koerad läbi ja ütles meile tere. Ja mis pole sugugi vähetähtis: koos terega saime alati ka väikese maiuse.

Esimesel semestril käis koos minuga tundides enamasti perenaine, teisel semestril pigem peremees. Õpetaja teadis koerte kohta igasuguseid lugusid rääkida, seletades, mida pererahvas pidi tegema, et meie, koerad, nende sõna kuulaksime. Käisime ringis, nii ühekaupa kui ka kõik koos üksteise sabas. Õpetaja oli ringi ühte äärde pannud väikese takistuse, millest tuli üle hüpata. Minu jaoks oli see muidugi titekas, sest olin juba suur koer ja harjunud koerteplatsil tunduvalt kõrgematest takistustest üle hüppama.

Põhiliselt käsklused, mida õpetati, olid: istu, oota, lama, oota, siis jälle istu, oota, siia, lama, oota, siia... Käskluse oota! peale astus perenaine või peremees minust mitu meetrit eemale või tegi hoopis tiiru ümber minu, vahel aga koguni üsna pika tiiru ümber puu. Mina pidin teda rahulikult seirama ja ootama järgmist käsklust. Vahel pandi mind kotti valvama.

Üks harjutus oli aga selline, millega minu pererahvas kuidagi kaasa ei tahtnud minna. Nimelt pandi koti sisse maius, mille kättesaamiseks tuli koti sees ninaga pisut sobrada. Pererahvas leidis, et kui mulle koolis õpetada, kuidas nina koti sisse pista ja seal ringi nuuskida, võib see tekitada minus mõtteid koduski sama teha. Juba päris toidukottidega, millest ma pidin oma kõike haistva ninaga eemale hoidma. Õpetaja soostus selgituste järel minu pererahvaga ja selle harjutuse jätsin ma vahele. Selle asemel pandi minu jaoks maius koti peale, kust ma selle siis peale käsklust ära tohtisin napsata.

Koolitundides anti mulle iga korraliku soorituse peale maiust. Teistele koertele muidugi ka. Minu pererahvas oli selleks tihtipeale ahjus maksatükke küpsetanud. Aga vahel olid neil kaasas näiteks juustupalad, verikäki tükid või ka tavalised krõbinad.

Iga tund lõppes pika lamamisega, mille nimi oli püsilama. Õpetaja võttis stopperi välja ja pani selle käima. Pidime siis liikumatult üsna mitu minutit lamama. Vahel mu kannatus katkes ja ma tõusin istuli, aga sellele järgnes kohe uuesti juba valjema häälega antud käsklus: Friida, lama!

Kui olime kümmekond minutit harjutanud, saime pisut mängida. Pererahval oli kaasa võetud mõni mänguasi, mille järele ma pidin jooksma, või siis tirimisköis, mida hakkasime koos perenaise või peremehega sikutama.

Kõige toredam aeg oli aga vahetult pärast koolitundi, kui mind viidi koos mõne teise koeraga väikese künka taha järgmisele platsile, kus meid lahti lasti. Vabana ringi joosta on alati vahva, eriti siis, kui metsa all oli lund, kus püherdada. Või siis mõned mudased loigud, mis meile samuti suurt rõõmu valmistasid. Pererahvale küll mitte nii väga...

Lisaks sellele, et koertekool mind targemaks tegi, mõjus see iselaadselt ka minu pererahvale. Nimelt oli õpetajal kombeks koerte pererahvast emmedeks ja issideks kutsuda. "Tere, Friida, sa oled täna emmega tulnud!". Või siis: "Tere, Friida, sul on täna issi kaasas!"

Ma ei oska seletada, miks see nii juhtus, aga pererahvas võttis selle emmetamise ja issitamise millegipärast omaks. Ja hakkas end sealt alates minuga suheldes ennast emmeks ja issiks kutsuma. Minu arvates on see pisut pentsik ning mina kutsun neid isekeskis endiselt perenaiseks ja peremeheks. Aga olen sellega juba ammu leppinud. Kui kuulen, et mind kutsutakse emme või issi juurde, siis lähen vastavalt perenaise või peremehe manu. Mis sest, et minu tegelik emme on kuldne retriiver Bella Mia ja tegelik issi kuldne retriiver Fridolins.

 

Apollo ja mina 2017. aasta kevadel. Juba pildilt on näha, et Apollo oli igati tore mängukaaslane.

06.03.2020: Kuidas peremees mu koonduslaagrisse sulges

Kui me kevaditi maakodusse kolime, jääme sinna pikemaks ajaks, kuni septembrini. Juba oma esimesel maasuvel, aastal 2016, sain sõbraks saksa lambakoera Apolloga, kes elas sealsamas meie lähedal. Meie juurest sadakond meetrit vasakule, siis üle tee ja oledki kohal. Apollo oli minust vaid umbes kuu vanem ja kasvult pisut suurem.

Esimene suvi möödus meil kenasti. Kui perenaine käis naabrite käest maapiima toomas või naabrinaisega niisama juttu ajamas, võeti mind ka vahel kaasa ning meil oli Apolloga väga tore joosta ja mürada. Ma oleksin sinna ise mõnikord ka omapäi jooksnud, aga ei saanud: meie maakodu piirab 90 sentimeetrit kõrge võrkaed. Peremees oli selle juba mõni aasta enne minu tulekut rajanud metssigade vastu, kes olid maamaja esise igal varakevadel ja tihtipeale ka sügisel oma kärssadega üleni üles kündnud. Pererahvas arvas, et metssigadele maitsesid ilmselt meie õuel kasvavate võilillede juured ja nende vahel ringlevad rammusad vihmaussid. Kolme iidse tamme all on ka rohkesti tõrusid, aga neisse suhtusid metssead üsna külmalt. Ehkki räägitakse hoopis vastupidist.

Esimesel maasuvel hoidis võrkaed mind kenasti kindlates piirides. Olin siis väiksem ka. Võrkaiaga ümbritsetud maatükk on veidi alla hektari suurune, ulatudes nii maamaja ette kui ka taha, ning seal on piisavalt ruumi vabalt ringi joosta. Aia sisse jäävad veel saun ja tiik, puukuur ja väike ait koos suvetoaga. Meil on ka väike metsatukk, aga see on jäänud aiaga piiramata ning sead on sealt siiani aeg-ajalt läbi käinud. Sellest on muidugi kahju, sest eks minulgi oleks metsatukas mõnus ringi nuuskida.

Teisel suvel, aastal 2017, tegin aga mitu korda katset ise Apollo juurde mängima minna. Hüppasin esikäppadega võrkaia peale, mis minu raskuse all pisut looka vajus, ja ukerdasin ennast kuidagi üle. See juhtus tavaliselt siis, kui perenaine jälle naabrite juurde läks, aga mind millegipärast kaasa ei võtnud.

Kui need minu katsed korduma hakkasid, otsustas peremees võrkaia ühe külje, mis Apollo kodu poole jäi, kõrgemaks ehitada. Tõi lähedal asuvast saekaatrist pikemaid poste ja hakkas nendega võrkaeda tugevdama. Kui postid vaiadena maasse löödud, tõi ta kuurist lagedale rulli okastraati, millega hakkas võrkaeda kõrgemaks ajama. Ta tõmbas võrkaia ülemisest äärest 10 sentimeetrit kõrgemale okastraadi, siis veel kord ja kolmaski kord. Nii et 90 sentimeetrist sai meeter ja 20 sentimeetrit. Peremees ise nimetas tekkinud moodustist koonduslaagri aiaks.

Ma ei saanud täpselt aru, mida ta sellega silmas pidas, aga minu katsed üle võrkaia ronida lõppesid sealt alates edutult. Proovisin mõned korrad oma vana nippi, kargasin suure hooga võrkaiale peale, aga just seal, kus mu pea asus, ootas mind okastraat. Eks see tekitas pisut valugi ja vahel jäi okastraadi külge paar karvatutti minu kasukast. Lõpuks sain aru, et hüppamisel pole enam mõtet ja loobusin. Nüüd, kui perenaine või peremees naabrite poole läks, heitsin mina koonduslaagri aia äärde lihtsalt pikali ja jäin nende naasmist ootama. Vahel niutsusin ka. Aga seda suurem oli mu rõõm, kui nad tagasi tulid.

Ühel päeval hakkas aga Apollo ise mul aia taga külas käima. Naabrimaja ümber aeda ei olnud. Ehkki naabripere oli Apollol keelanud meie aia taha tulla, leidis ta ikka võimaluse kuskilt võsa vahelt meie juurde hiilida. Need olid tegelikult toredad hekted, kui sain koos Apolloga kiiremaid lõike joosta. Tema ühel pool ja mina teisel pool võrku. Kui ära väsisime, panime lihtsalt ninad vastamisi ja meil oli väga hea olla.

Jalutuskäigul nädal pärast paaritust.

04.03.2020: Loodus ei soosinud minu emaks saamist

Pererahvas on kuidagi nukrameelne. Käisime täna arsti juures ultrahelis ja seal selgus, et 07.02.2020 õhtul toimunud paaritusest ei ole ühtegi märki. Miks see nii läks, ei osanud ei arst ega kasvatajad öelda. Vahel lihtsalt juhtub nii.

Mind tõsteti lauale, pandi külili ja aeti niigi hõredate karvadega kõhupiirkond veelgi paljamaks. Kõht määriti kokku geeliga ja arstitädi hakkas siis ühe sileda asjaga üle minu kõhu rullima. Kõik, mida see asjandus minu kõhus nägi, kuvati otse ekraanile. Mina seda pilti ise ei näinud, sest mu pea oli pööratud arsti poole. Peremees ütles hiljem, et kui ta nägi ekraanil mingeid valgeid kogusid, pidas ta neid esiotsa minu kutsikateks. Peremehe pärimise peale tegi aga arst meile selgeks, et need on hoopis minu soolikad. Ja näitas siis, et seal, kus peaksid kutsikate südamed tuksuma, ei olnud midagi.

Perenaine ja peremees olid mõistagi löödud, aga midagi pole parata. Looduse vastu ei saa. Nad olid enda ootusi üles kütnud sellega, et olid minu viimase aja käitumises justkui mingeid muutusi märganud. Seda enam, et pererahvas oli juba mõttes kavandanud oma elukorraldust tänavusel kevadel, mis pidi olema hoopis teistsugune kui eelmised kevaded.

Kui ma ühel hommikul oma sõbra, sinisilmse haskiga pisut mürasin, arvas ka haski perenaine, et varasemaga võrreldes olin ma müramisest pisut varem ära väsinud.

Ma ei oska ise öelda, kas minu viimase aja käitumine on olnud pisut teistsugune või mitte. Tunnen end igal juhul väga hästi ja mul pole häda midagi. Perenaine silitas mind täna pärastlõunal üsna hellalt ja sosistas mulle kõrva, et olen talle endiselt kallis. Tema on mulle ka.

Minu tänane õhtusöök: pool kruusi ehk umbes 0,2 liitrit naturaalset lihapuljongit ja 400 grammi pilafisarnast rooga, millele on näpuotsaga peale puistatud sügavkülmutatud arooniaid. Pilafi algaineteks on kanapugud, kanasüdamed, veisemaksa ja seasüdame lõigud. Juurviljadest on lisatud peakapsast, porgandit, kaalikat ja kartulit ning tangainetest riisi ja pisut odrakruupi. PS Mina söön ikka ja alati oma plekknõudest ning pildile jäänud savitaldrik- ja kruus on siin vaid ilu pärast.

02.03.2020: Sain lõpuks oma peremehe kirjutama

Pärast pikemaid jutuajamisi võttis peremees lõpuks aega ja kirjutas oma esimese loo koeratoidu rubriiki. Küll lühikese ja sissejuhatava, aga asi seegi.

Praegu on küll talv ja lumi maas, aga selle jutu juurde sobivad paremini õied: üks suur valge ja palju väikseid siniseid. Meenutus aprillist 2019.

28.02.2020: Miks ma nii meeletult rõõmustan?

Mulle nii meeldib, kui keegi meile külla tuleb. Koguni sedavõrd, et ma ei suuda end esiotsa talitseda. Enesest väljumise aeg on küll üürike, kõige enam minut või paar, mille järel olen taas normaalne, nagu pererahvas ütleb. Nad on püüdnud seda minu ülemäärast rõõmu nüüd juba ligi neli aastat erinevate võtete abil vaigistada, aga see pole neil õnnestunud.

Sellest, et keegi meile külla võib tulla, saan tegelikult aru üsna varakult. Perenaine askeldab enne seda pikemat aega köögis, peremees aga sätib lauale taldrikuid, klaase, nuge-kahvleid ja salvrätte. Adun, et sel ajal ei tasu neid segada: heidan rahulikult laua lähedale pikale ja jään vaikselt piidlema. Kui suuremad toimetamised tehtud, paneb pererahvas puhtad riided selga ja jääb samuti ootele.

Linnas olles on märguandeks uksekell, mis hakkab korteris helisema siis, kui keegi õues meie korterinumbriga nupule vajutab. Torman selle peale ukse juurde. Peremees järgneb mulle, istub jalatsikapile või nõjatub kükitades seina vastu ning kutsub mind enda juurde. Heidan korraks tema jalge ette pikali, pakkudes võimalust mind kõhu alt sügada. Aga see rahu kestab vaid nii kaua, kui sügamine ka reaalselt aset leiab. Perenaine on selle aja jooksul luku avanud ja ukse paokile lükanud. Mina torman selle peale ukse juurde ja lükkan ninaga ukse lahti. Just siis, kui külalised on jõudnud ukse taha. Et mul ei ole lubatud kellelegi peale hüpata, surun oma tagumiku tugevasti vastu põrandat ja hakkan oma saba edasi-tagasi lehvitama. Pean kõik tulijad ükshaaval üle nuusutama.

Kui ma väiksem olin, nii umbes pooleaastane, juhtus mõnikord sedagi, et mul tuli rõõmupiss põrandale. Mitte palju, vaid paar väikest tilka. Et ma olin sel ajal hakanud ka koertekoolis käima, siis treener soovitas pererahva kurtmise peale mind külaliste tuleku eel õue viia. Et ma näeksin neid esimest korda juba väljas maja ees, mitte korteris. Mõned korrad pererahvas seda isegi tegi, aga siis loobus. Pealegi sai see rõõmupissi aeg mul üsna kiiresti läbi, kestes kõige enam kolm-neli nädalat.

Aga see selleks. Kui külalised on kenasti üle uksepaku astunud, teen hakatuseks paar kiiremat jooksu: koridorist kööki ja tagasi. Kui sellest ei piisa, siis korra veel, nii et koridori põrandale laotatud kaltsuvaibad oleksid korralikult sassi aetud. Nüüd olen end maha rahustanud ja hakkan külalisi proovile panema, tassides neile ükshaaval oma mänguasju. Tavaliselt küll selgub, et külalised ei olnud üldse selleks meile tulnud, ehkki aeg-ajalt juhtub, et mõni neist hakkab siiski minuga köit sikutama. Pererahvas nimetab sellist külalist kõige nõrgemaks lüliks. Kui külaliste seas lapsi ei ole, lähen taas kaetud laua kõrvale, vahel ka laua alla, ning jään lihtsalt lamama. Kui ka mõni laps on tulnud, saan nendega pisut mängida, enne kui nad sööma asuvad.

Maakodus on mul enda väljaelamiseks muud moodused. Seal näen ma külalisi juba eemalt, kui nad on autoga väravasse sõitnud. Siis jooksen ka mina kohe sinna. Kui ma väiksem olin, hakkasin ümber auto tiirutama. Nii et roolisolijal võis tekkida hirm, et ta mind alla ajab. Nüüd, suuremana, annab peremees mulle tavaliselt käsu: istu, lama! Kui külaliste auto on kenasti kuuseheki taha pargitud, saan minu tegutsemiseks vabad käed. Õigemini vabad jalad. Lähen ja ütlen kõigile tulijatele tere, tagumik kraplikult vastu muru surutud. Ja kohe selle järel teen paar pikemat kiiret tiiru, mida pererahvas millegipärast hulluringideks kutsub. Edasine oleneb juba konkreetsest situatsioonist. Kui õnnetunne ikka täiega üle keeb, viskun korraks tiiki. Nüüd saan taas aega külalistega tegelda: pakkuda neile oma mänguasju. Või siis lihtsalt nende lähedusse pikali visata.

Kui tulijate hulgas on ka koer, teeb ta minu hulluringid kaasa. Mõni julgem kargab ka koos minuga tiiki. Selle järel saame juba rahulikumate mängude juurde asuda.

Aga nüüd siis pealkirjas esitatud küsimuse juurde: miks ma nii meeletult rõõmustan? Kõige ausam vastu on selline: külaliste tulek teeb mulle lihtsalt tohutult rõõmsa tuju. Raske öelda, kas see rõõm hakkab kunagi ka kahanema.

See pilt on tehtud küll kaks talve tagasi, märtsis 2018, aga täna hommikul oli umbes samasugune lumi maas.

27.03.2020: Kuidas ma hommikul peremehe üles äratan

Hommikuti on mul välja kujunenud omamoodi rituaal peremehe äratamiseks. Perenaine on mind selle peale nimetanud äratuskellaks. See juhtub tavaliselt kella 6 ja 8 vahel. Mõnikord varemgi. Näiteks täna hommikul tegin seda 5.45. Kusjuures hommikune äratus ei sõltu sellest, millal ma eelmisel õhtul õues käisin. Vahet pole, kas kell 19 või 23, hommikul tuleb ikka vara ärgata. Sest mina olen nii harjunud.

Öö veedan ma tavaliselt oma asemel, mis on pandud peremehe töötoa põrandale. Kõik uksed on meil öösiti lahti, nii et mul on võimalus ka mujal tukkuda. Vahel teengi seda kas koridoris või siis pererahva magamistoas otse laia voodi kõrval vaiba peal. Kui voodi jalutsis seista, siis magab peremees vasakul ja perenaine paremal pool. Perenaist, kes on pikema unega, ma hommikuti kunagi ei tülita. Nii keskendungi üksnes peremehele.

Esiotsa lähen peremehe peatsisse ja jään talle ainiti otsa vaatama. Tihtipeale sellest piisab. Kui peremees ei reageeri, pistan oma külma nina talle vastu kätt. Või veel parem, vastu põske. Nüüd oleneb kõik sellest, kas ta vajab veel midagi ergutavat või ajab end üles. Kui ta ei viitsi kohe tõusta, siis nihutab ta end voodi serva poole ja paneb käe minu peale. Mina lasen end selle peale pikali, eeldades, et ta hakkab mind kõhu alt mõnusalt sügama. Seda ei ole voodis lamades aga kuigi mugav teha ja peremehe käsi jääb lihtsalt ripakile. Mille peale mina muidugi kohe end istuli ajan ja kordan oma külma nina protseduuri. Ja kui sellest ei piisa, siis veel kord. Hiljemalt viie minuti jooksul on peremees püsti, võtab oma riided, paneb magamistoa ukse vaikselt kinni ja läheb kööki end rõivastama. Pistab endale küpsise suhu ja annab mullegi väikest maiust.

Tavaliselt me läheme siis välja. Kuid vahel on peremees ka viivitanud, endale kohvi teinud ja hoopis arvuti taha läinud. Ega mul ju otsest häda tavaliselt pole, seepärast võin minagi veel pisut pikutada. Vahel juhtub ka nii, et peremees enne mind ärkab ja arvuti taha istub. Oma töötoas, kus mina harilikult ööund magan. Ta paneb küll tule põlema, aga mind see ei häiri. Mina ärkan ikka siis, kui mina tahan. Ja alles seejärel lähenen talle oma külma ninaotsaga.

Hommikune õuetiir kestab meil tavaliselt pool tundi, vahel lühemalt, vahel pikemalt. Täna hommikul olime veidi üle poole tunni väljas. Et eelmisel õhtul oli tuisanud, pidime mõlemad sügavas lumes kahlama. See oli tegelikult päris mõnus. Ma küll lumes ei püherdanud, aga üsna tore oli ka niisama pea ees lumme sukelduda, ninaga lund künda ja mõni lumeamps alla kugistada.

Koju jõudnud, seisis ees tavakohane käpapuhastus. Mustust seal küll täna polnud, aga minu karvade külge olid haakunud mitmed väikesed lumetükid, mis tuli eemaldada. Sain seejärel oma tavakohase hommikuse maiuse, seekord ühe mõnusa kuivatatud jänesekõrva. Peremees suundus aga kööki ajalehti lugema. Päev võis alata.

Selline nägin ma välja 23. augustil 2016.

Ja selline 31. augustil 2016.

26.02.2020: Kuidas mulle hotspot kallale tuli

Minu esimese suve lõpus, 2016. aasta augusti teisel poolel tuli mulle kallale hotspot ehk märg nahapõletik (ka märg ekseem). Eesti Kuldsete Retriiverite Tõuühingu kodulehel on kirjutatud, et see on pika ja tiheda karvaga koerte suvine "rõõm".

Nagu pererahvas hiljem isekeskis arutles, oli minu hotspoti põhjuseks ilmselt asjaolu, et olin ühe kauni suvelõpu öö koos pererahvaga lõkke ääres veetnud. Muru oli niiske ja minu kasukas sagedasest tiigiskäimisest veel niiskem.

Mõned päevad pärast sulnist suveööd avastas pererahvas minu kaelapiirkonnas esimesed punetavad ja niisked laigud. Peremees ja perenaine olid siis veel üsna kogenematud ning määrisid need laigud kokku mingi nahasuspensiooniga, mis aga ei aidanud ja tegi olukorra võib-olla isegi hullemaks. Niiskus ju ei kadunud ja punetavad laigud levisid edasi kõrva taha, võttes suuna otse pealaele.

Selle peale viidi mind arsti juurde, kus esmalt pardliga minu karvakatet kahandati. Ikka selleks, et punetavad laigud õhku saaksid ja kuivama hakkaksid. Punetavaid kohti soovitati tupsutada nõrga kaaliumpermanganaadi lahusega, lasta kuivada ning seejärel sinna peale määrida mingit imepisikeses tuubis kreemi.

Paraku ei aidanud seegi ning paari päeva pärast olime taas arsti juures. Nüüd võeti minu karvkate juba tõsisemalt ette. Pardel tegi pisut valu ning mulle tehti kohalik tuimestus. Kui olin pisut lamanud, lõikus jätkus ning pool minu pealage, üks kõrv, kõrvatagune ja osaliselt ka kael aeti karvutuks. Kogu puhtaks aetud piirkond punetas ja mõned laigud olid suisa verel. Sain antibiootikumi süsti ja kogu haige piirkond määriti kokku kalli kreemiga, ikka sellesamaga, mis oli imepisikeses tuubis. Lisaks soovitati mulle osta plastmassist krae, mida pererahvas ka tegi. Selle vastu, et ma haigeid kohti ei hakkaks käpaga sügama. 

Pererahvas tupsutas karvutut piirkonda ligi nädal kaaliumpermanganaadi lahusega ja vahel ka polüvidoonjodiidiga, joodipõhise antiseptikumiga. Ikka selleks, et punetavatelt laikudelt kaoks niiskus ja haavandid kuivaksid. Hakkasin nüüd üsna jõudsalt paranema. Juba nädala pärast oli minu karvutu piirkond kaetud udupeene valge karvaga. Vaid pealael oli veel näha haavakoorikut, mis oli kõige hullemate laikude peale moodustunud, kuid peagi kadus seegi.

Toona mind painanud hotspot on ka kõige hullem haigus, mis mind siiani vaevanud. Ma küll ei pääsenud hotspotist ka järgnevatel suvedel, aastal 2017 ja 2018, kuid pererahvas oli siis juba märksa kogenum ning oskas kiiremini reageerida. 2019. aasta suvi õnnestus mul juba ilma hotspotita mööda saata. Ilmselt aitas sellele kaasa minu karvkatte, iseäranis kaelapiirkonna kuivatamine pärast iga minu tiigiskäiku.

Lõpetuseks ka üks soovitus: kui kellelgi hotspot tekib, siis paluge oma pererahvast, et nad teid esimesel võimalusel kindlasti arstile näitaksid. Pererahva omast tarkusest ei pruugi alati abi olla.

Metsa all vedelevaid oksi nimetab pererahvas ökopulkadeks. Linnas majade vahel vedelevatest okstest nad nii heal arvamusel ei ole.

25.02.2020: Püherdamisest ja okste närimisest

Oma eilses postituses küll väitsin, et perenaisel pole kuigi sageli olnud põhjust mind šampooniga pesta, ent juba paar tundi hiljem just selline vajadus tekkis. Käisin koos pererahvaga metsas ja seal oli üks lehehunnik, kus oli ütlemata mõnus püherdada.

Kui koju jõudsime ja perenaine alustas tavapärast käpapuhastust, tundis ta korraga mingit iseäralikku ebameeldivat lõhna. Nimelt selgus, et lehtede all oli end varjanud üks sitahunnik, mille riismeid ma olin suutnud oma karvade vahele hõõruda. Peremees ütles, et see oli mu nelja-aastase tegevuse kestel kolmas kord. Muide, peremees teeb suurt vahet kaka ja sita vahel. Kaka on see, mis kenasti ära korjatakse (näiteks minu oma), ja sitt see, mis vedelema jäetakse.

Aga see selleks. Perenaine pidi igal juhul nägema ränka vaeva, et ebameeldiv lõhn minu karvkattest kaoks. Et see nõudis omajagu jooksvat vett, võttis kuivamine tunde. Perenaine on mõnel korral püüdnud mind fööniga kuivatada, kuid mulle pole see sugugi meeldinud. Vaid juuksuris olen fööniga leppinud.

Metsas oli tegelikult väga tore joosta ja kõikvõimalikke kaikaid närida. Pererahvas arvab, et okste närimine on mul instiktiivne ja selle taga on alateadlik soov oma hambaid puhastada. Ma ei oska selle kohta midagi öelda. Saan vaid kinnitada, et okste närimine on tore tegevus.

Hops! ja olengi vannis.

24.02.2020: Mõni sõna minu isiklikust hügieenist

Koeri küll pidustustele ei kutsuta, aga vabariigi aastapäev on kena põhjus rääkida mõni sõna minu isiklikust hügieenist.

Kõige sagedasem protseduur, eriti praeguste poriste ilmadega, on mul käpapesu. Kui maa on külmunud või pole mitu päeva sadanud, on pererahvas piirdunud niiske lapiga, millega mul õuest tulles käpad üle pühitakse. Kui pori lendab ning mu kõhualune ja käpad nõuavad põhjalikumat kasimist, palutakse mind vanni. Olen harjunud sinna ise hüppama. Muidugi pärast seda, kui peremees või perenaine on mulle hüüdnud: hops! Pori uhatakse maha jooksva duši all: algul üks pool − nüüd ootan käsklust keera! − ja siis teine pool.  Seejärel hõõrutakse mind sealsamas vannis pisut kuivemaks. Siis taas hops! ja olengi vannist väljas. Nüüd on põhjust oodata preemiamaiust.

Kord kuus toimub küünelõikus. See käib nii, et kõigepealt palub pererahvas mul lamamisasendisse laskuda. Küünekäärid on tavaliselt peremehe käes, kes sätib mu keha nii, et kõik neli jalga on taeva poole. Perenaise käes on treeningmaiuste pakk, kust mulle aeg-ajalt midagi head antakse. Kuni kõigi nelja jala küüned on lõigatud ja varvastevahelised karvatutid pügatud. Vahel on peremees püüdnud mul üksinda küüsi lõigata ja enamikel juhtudel on see tal ka õnnestunud. Mõnel harval juhul on küünelõikus lõppenud aga veriselt, kui peremees on lõikamisega liiga hoogu läinud. Ta küll teab, et minu küüntes on veresooned, aga tegijal ikka juhtub. Siis tuuakse kauss külma veega, millesse minu  verine käpp pistetakse. Üldiselt hüübib mul veri üsna kiiresti, aga on ka ette tulnud, kus ma veerand tundi hiljemgi lõikusjärgseid veriseid jälgi jätan.

Šampooniga on mind pestud vaid mõned korrad aastas. Olen siin blogis juba kirjutanud, et parim vahend minu karva eest hoolitsemiseks on merevees ujumine ja selle järel liivas püherdamine. Kui koju jõuame, tõmmatakse mul karvkate koerakammiga üle. Mulle see eriti ei meeldi, kuid kannatan ära. Järgmisel hommikul on perenaine küll kurtnud, et mu pesa on liiva täis, aga selle kompenseerib minu karva ujumisjärgne kohevus ja seda hea mitu päeva järgemööda pärast merist kümblust.

Juuksurisse on mind viidud kaks korda aastas: kevadel ja sügisel. Olen siis alati saanud juuksuritädide käest kiita, et oskan ise vanni hüpata.

Kõik see kehtib minu linnaelu kohta. Maal on reeglid pisut teised. Esiteks pole seal vanni ja pean duši all käima. Või kui olen mutihunnikutes pisut püherdanud, visatakse mulle pall tiigi keskele. Kui olen palliga õnnelikult tagasi kaldale jõudnud ja mind on rätikuga kuivaks hõõrutud, olen enam-vähem taas puhas.

Ent olgu ma linnas või maal, käib korra kuus perenaine ka mu kõrvad üle. Et need seest ikka puhtad ja kenad roosad välja näeksid.

23.02.2020: Head Eesti Vabariigi aastapäeva kõigile minu semudele ja tuttavatele. Ehkki ametlik aastapäev on homme, loeti just täna õhtul 102 aastat tagasi Pärnus Endla teatri rõdult esimest korda ette Manifest Eestimaa rahvastele. Pildile on jäänud Eesti Vabariigi lemmikoomad, 5aastane Rafa (vasakul) ja 4aastane Friida ehk mina. Tõsi, foto on pärit augustist 2016, kui me olime märksa nooremad.

22.02.2020: Pererahval on kiired päevad ja pean mitut puhku üksi kodus passima. Hakkasin igavusest vanu pilte lehitsema ja leidsin ühe päris toreda. See on tehtud augustis 2017 minu maakodu naaberkülas, kus mind võttis vastu sõbranna Klaara, igavesti kiire sammuga iiri setter. Mul oli jooksuringidel tükk tegu talle järele jõudmisega. Võttis päris hingetuks. Siin me tõmbame pisut hinge.

Kui lapsed olid täna koos perenaisega kinno läinud, korjas peremees minu mänguasjad kokku. Kõike ta ei leidnudki, näiteks minu lammas Shaun oli kuhugi kadunud.

21.02.2020: Täna on mul laste päev

Üle mitme nädala tulid mulle külla pererahva lapselapsed: noormees T., kes on sündinud jaanuaris 2014, ja neiu E., kes sündinud jaanuaris 2016. Kokku on lapselapsi viis. Lisaks veel neiud C. ja O., kes sündinud vastavalt septembris 2013 ja veebruaris 2015 ning keda ma näen ainult suvel, sest nad elavad Taanis. Ja siis üks päris väike, neiu S., kes sündinud augustis 2019. Noormees T. ning neiud E. ja S. elavad kõik Tallinnas.

T. ja E. avastasid kohe kausi minu mänguasjadega. Hetkega oli kauss tühi ja minu lelud mööda korterit laiali. Kõlama hakkasid käsklused: too!, too!, too! ja veel üks too! Olin segaduses ega teadnud, mida ma kellele pean tooma. Mänguasju oli omajagu ja käskluste jagajaid kaks. See mäng lõppes enne kui õieti alatagi sai.

Pererahvas oli lastele putru keetnud ja ees ootas söögiaeg. Minu oma ka. Söön alati kell 9 hommikul ja kell 17 pärastlõunal. Et multikaid vaatavaid lapsi kööki meelitada, korraldas peremees neile väikese konkursi, et välja selgitada, kes saab hommikul mulle hüüda: võta! Konkursi võitjateks tulid mõlemad. Asi lõppes sellega, et peremees luges üks, kaks ja kolm, mille peale lapsed kooris hüüdsid: võta! Sain lõpuks sööma asuda. Lapsed sõid samuti oma pudrukausid puhtaks, vaid peremehel jäi paar lusikatäit putru üle. 

Et peremehel lähevad tegemist vajavad toimingud alatihti meelest, oli ta unustanud mulle enne sööki tabletti andmast. Foolhapet, mis sisaldab B-rühma vitamiine ja pidi kasvataja sõnul kutsikaid ootavale tulevasele koeraemale hädavajalik olema. Peremees ütles hambad! ja kiskus mu lõuad laiali. Pani tableti keele peale ja surus suu kinni. Ja siis kõlas taas: võta! Pudrul polnud häda midagi, oli üsna mõnus. Nii teenisin hommikul väikese lisaportsu.

Siis läks perenaine koos lastega kinno "Sipsikut" vaatama. Seepärast käis täna minuga tavapärasel lõunatuuril hoopis peremees. Aga kui me koju jõudsime, peremees mu käpad puhtaks pesi ja ühe pooliku seakõrva mulle närida andis, läks temagi välja, et poolteist tundi jalutada vankriga, kus neiu S. oli end mugavalt sisse seadnud.

Kui ma üksi jään, on mul kombeks peremehe ja perenaise jalanõusid mööda koridori laiali laotada. Seekord teisaldasin uude kohta vaid perenaise ühe saapa, aga on ette tulnud, et olen kingi-saapaid-susse kordades rohkem laiali tassinud. Närinud pole ma pererahva jalanõusid kunagi. Pole sellist mõtetki tekkinud. Ehkki kui ma veel kutsikas olin, suhtus pererahvas minu mõtetesse üsna umbusklikult.

Nüüd on pere jälle koos. Perenaine ja peremees istuvad arvutis, mina toksin vaikselt oma tänast juttu blogisse ning lapsed mängivad omasoodu. Mulle sobib see hästi. Küll me õhtul mürada või peitust mängida jõuame. Lapsed pole seda veel ära jaganud, aga kui ma aitan peitupugenut otsida, hakkab minu saba otse peidukoha juures tavalisest kiiremini liikuma.

 

Peremees on maakodus ehitanud käepärastest vahenditest lõkkeaseme, kus üsna tihti ka midagi maitsvat küpsetatakse. Kahjuks mitte mulle.

20.02.2020: Pererahva uus nõue mulle ja ka külalistele

Olen siin juba kirjutanud pererahva esitatud nõuetest, mis puudutasid keeldu inimestele peale hüpata ning voodisse ja diivanile karata. Üsna kutsikaeas, 2016. aasta suvel tegi pererahvas mulle veel selgeks, et otse laua pealt pole mul midagi loota. Olgu seal mis tahes hõrgutised. Koos sellega hakkas pererahvas ka oma külalistele selgeks tegema, et laua tagant ei tohi mulle kunagi midagi anda. 

Ainus erand kehtib siis, kui lapselapsed laua taga söövad ning neil mõni makaron või leivatükk maha pudiseb. Võin kinnitada, et seda ikka juhtub. Need mahapudenenud palukesed on kõik minu omad. Mõnikord kukutavad lapsed meelega mõne makaroni või viineritüki mulle põrandale, aga siis saavad juba nemad pisut tõrelda.

Vahel peremees küll heldib, aga mitte kunagi laua taga. Selleks tõuseb ta laua tagant püsti, astub mõned sammud eemale ja annab mulle käskluse: istu! Vahel ka kaks käsklust järjest: istu! lama! Alles siis asetab ta mõne maitsva pala mulle nina ette, ootab pisut, kuni mul ila hakkab tilkuma, ja alles seejärel kõlab ammuoodatud: võta!

Selle viimati mainitud võta! oli perenaisele õpetanud üks varateismeline poiss, kes kord Tallinnas juhtus minuga hullama. Poiss, kel oli varemgi olnud kokkupuuteid koertega, ütles, et tark koer peab enne sööma asumist pererahva luba ootama. Sealt alates käib see võta! iga minu söögikorra juurde. Vahel jõuavad minu ilatilgad koguni voolava nire kuju võtta. Peremees nimetab seda millegipärast hõbeniidiks. Ja alles siis tuleb: võta!

Pererahva lapselapsed on sellest tuhtipeale vaimustuses ja vaidlevad selle üle, kelle kord on öelda see unelmate võta! Esiotsa läks neil pisut sassi ja nad ütlesid: söö! Ma ei osanud sellele kuidagi reageerida, kuni kuulsin juba õiget sõna: võta!

Nagu pererahvas on mulle kannatlikult rääkinud, tulenesid nende nõudmised juba varem, veel enne minu tulekut isekeskis kokku lepitud reeglitest. Need on üsna lihtsad: pererahvas ja nende külalised peavad saama end mõnusalt tunda ja keegi ei tohi neid ahistada, isegi minusugune nunnu mitte.

Mis puudutab laua peal olevasse toitu, siis sellega olen ma leppinud ja heidan tavaliselt laua kõrvale pikutama. Ma ei saa küll kinnitada, et laualt tulevad toidulõhnad mu päriselt külmaks jätavad. Koos pikali heitmisega tuleb minu suust üsna valju ohe, aga midagi pole parata.

Küll püüan ma külaliste tähelepanu endale tõmmata sellega, et hakkan neile oma mänguasju tooma: järsku keegi ikkagi viitsib köit venitada, palli visata ja pisut mürada. Või siis vähemalt pai teha. Pererahvas on seda minu soovi enam-vähem aktsepteerinud ja mulle tundub, et ka nende külalistele see väga vastukarva ei ole.

PS Õhtul, kui ma oma lõunast postitust üle lugesin, meenus mulle üks piinlik juhtum. Kord, kui perenaine koju tuli, unustas ta kaks sefiiritordi lõiku madala jalatsikapi peale meie linnakorteri koridoris. Tordilõigud olid küll karbis, aga kaant peal ei olnud. See kõik oli parajasti minu nina kõrgusel ja ma ei suutnud end lõpuks talitseda. Liiati polnud keegi öelnud, et ma jalatsikapi pealt ei tohi midagi võtta. Surusin oma nina sefiiri sisse ja lasin hea maitsta.

Veerand tundi hiljem hakkas peremees mu nina uurima ja leidis koonu pealt kuivanud sefiiri tükke. Mõtles korraks, asus asja uurima ja avastas siis, mis juhtunud oli. Pererahvas naeris, aga minuga pragama ei hakanud. 

19.02.2020: Käisime täna Tallinna lähedal Tagadil koerte seikluspargis. Igavesti lahe koht, kus oleme juba mitu aastat käinud. Kõige raskem takistus on seal minu meelest läbi ratta hüppamine, aga see tuleb mul ka juba hästi välja.

See siin on ka päris huvitav harjutus. Ma küll ei tea, kas ma selle takistuse õiget pidi läbisin. Aga hüpata sai ikka.

Ühe takistase juurde oli üsna suur loik tekkinud. Seal oli ka päris tore lobistada.

Minu esimesed kahlamised merevees mais 2016.

19.02.2020: Kuidas perenaine mind ujuma õpetas

Kui me 2016. aasta mai alguses maale kolisime, hakkasime üsna tihti käima ka mere ääres, mis sealsamas lähedal laiub. Merevees oli ja on üsna mõnus kahlata ja päterdada. Aga ma ei kippunud esiotsa sugugi ujuma. Pererahvas oli selle üle isegi pisut imestunud, sest nad olid lugenud, et kuldsed on suured ujujad. Meil näevad ju käpadki välja nagu lestad, kui varbad üksteisest eemale tõmmata.

Kui see nii mitmeid kordi jätkus, tekkis pererahval mure, et järsku mina ei oskagi ujuda. Merevesi oli siis inimeste jaoks veel üsna jahe ja ujumiseksperimente seal minuga korraldama ei hakatud.

Maal on meil saunamaja taga ka väike tiik. Ning kui jälle saunapäev kätte jõudis, otsustas perenaine kibeda leilitamise järel tiiki minna. Järsku tärkas tal mõte mind lõpuks ujuma õpetada. Ta võttis mu sülle, astus tiigikaldast mõned sammud eemale ja poetas mu hellalt vette, jättes käed igaks juhuks minu alla. Loomulikult ma abi ei vajanud, tegin paar ujumisliigutust ja olingi kaldal.

Nüüd arvas pererahvas, et ma võisin külma saada. Siis nad veel ei teadnud, et kuldsete retriiverite pealiskarv on vetthülgav ning selle all on soe ja mõnus aluskarv. Mind viidi leiliruumi sooja. Mitte küll päris üles lavalaudadele, vaid lava ette põrandale. Tegelikult oli seal soojas päris mõnus lamada. Sauna kraadiklaas näitas, et palavust oli 90 kraadi jagu. Kui pererahvas saunas käib, võtan nüüd minagi siiani alati ühe korraliku leili. Mõnikord ka kaks. Vahel tuleb selleks küll veidi kavalust ilmutada, et pererahva vahel leiliruumi uksest sisse lipsata. Nemad arvavad, et ühest leilist mulle piisab. Laman seal endiselt lava ees põrandal. Üles lavale ma ei ole kippunud.

Juba järgmisel päeval pärast tilguti all käimist tundsin end ülihästi. Käisime isegi külas, kus sealne perepoeg mulle pildistamissessiooni korraldas. NB! Mina veini ei joonud!

18.02.2020: Kuidas ma tilguti alla sattusin

Pererahvas on meenutanud, et minu esimesed kolm nädalat linnakodus (jutt ikka aprillist 2016) olid nende jaoks üsna põrgulikud. Nad küll püüdsid optimistlikult hüüda "Näe, pissi tuli!" ja "Näe, kaka tuli", aga ega see neid kuigi õnnelikumaks ei teinud. Terve koridor oli ajalehtedega kaetud. Esiotsa mõtlesin, et need on mulle mängimiseks pandud: lehti oli üpris vahva ribadeks kiskuda. Strateegilisematesse kohtadesse oli lehtede peale asetatud nn mähkmelinad. Vahel mul õnnestuski nende linade peale oma häda teha, mis viis pererahva näod naerule. Aga tihtipeale sattusin oma asju toimetama mähkmelinade servadele või lihtsalt ajalehtedele. Sellest ma sain aru, et kui see koridoris juhtus, polnud pererahva hädakisa eriti suur. Adusin seda üsna ruttu ning vaid haruharva juhtusin oma pissit või kakat kööki ja tubadesse tegema.

Pärast iga toidukorda haaras peremees või perenaine mind sülle ja tormas õue. Neile oli soovitatud, et minusuguste väikeste kutsikate jaoks on trepp liiast ja ma võin seal oma jalaliigestele haiget teha. Õnneks asub meie linnakorter teisel korrusel. Õues oli tegelikult päris vahva käia ja eks ma ajasin seal ka oma asju, kuid see ei tähendanud, et mul kodus enam midagi ei juhtunud. Ikka juhtus ja päris tihti.

Omamoodi madistamine käis ka minu toitmisega. Aga selle tramburai korraldas juba pererahvas ise, mitte mina. Olen siin juba kirjutanud, et olin pererahva esimene koer. Ja nagu sellistel puhkudel ikka, võtsid nad kuulda kõiki oma tuttavatest koeraomanikke. Aga eks iga koeraomanik arvab, et just tema toimetab õigesti. Üks ütles, et tuleb anda juurikaid, teine soovitas toorest liha, neljas kala, viies kanakaelu, kuues pidas targemaks krõbinatega piirduda.

Pererahvas ei osanud alguses valikut teha ning nii sattusid ühel ja samal päeval minu toidulauale nii riivitud kapsas ja porgand, värsked räimed, riisipuder ja toored kanakaelad. Kõik see lõppes sellega, et minu päts muutus roheliseks vedelikuks, mille peale mind sülle haarati ja autoga loomaarsti juurde viidi. 

Kliinikus mind uuriti ja puuriti ning pandi lõpuks mõneks tunniks tilguti alla. Pererahval soovitati nädalajagu päevi piirduda vaid keedetud riisi ja kanafilee pakkumisega. Tegelikult tundsin end juba järgmine päev jälle hästi. Sealt alates hakkas pererahvas minu toitmisse märksa teadlikumalt suhtuda.

Mis puutub tuppa pissimisse ja kakamisse, siis läks see mul üsna ruttu üle. Mai alguses viidi mind esimest korda pererahva maakoju, mis linnakorteriga võrreldes tundus tõelise paradiisina. Maakodu välisuks oli soojade ilmadega pidevalt valla ja olin juba aru saanud, et just õues tuleb oma asju ajamas käia. Kui me varsti uuesti korraks linnakoju tulime, suutsin siingi oma asju üksnes õues ajada.

 

Mais 2016 lubati mul veel päevitustoolidel lamada. Minu porised jalajäljed tegid aga sellelegi lõpu.

17.02.2020: Kuidas pererahvas mulle nõudmisi esitas

Olin jõudnud vaid mõned päevad oma uues kodus veeta, kui pererahvas hakkas mulle nõudmisi esitama. Neid oli esialgu kaks.

1) Ma ei tohi inimestele peale hüpata, ei pererahvale ega ka nende külalistele.

2) Ma ei tohi voodile, diivanile ja toolile hüpata, seal magamisest rääkimata.

Selle esimese nõudmise täitmisega oli mul tublisti probleeme. Kui ma hakkasin oma rõõmu väljendama ja peremehe või perenaise najale hüppama, kuulsin karmi käsklust: EI! Koos käsklusega pandi peopesa minu pealaele, nii et mul ei tulnudki hüppamisest suurt midagi välja. Aga ma proovisin seda ikka ja jälle teha. Lõpuks loobusin sellest, aga alles kuskil juuni lõpus või juuli alguses. Ehk siis umbes viiekuuselt.

Teise nõudmise täitmisega mul esiotsa probleeme polnud. Olin siis liiga väike ega suutnudki diivanile või voodile hüpata. Aga kohe kui ma oma käpa voodile asetasin, nii kohe ma noomida sain ja kuulsin taas ähvardavat sõna: EI!

Eks paljus aitas nõudmiste täitmisele kaasa see, et pererahvas kolis juba mai alguses maale elama. Mina muidugi ka. Esiotsa lubati mul päevitustoolil lamada, aga mida suuremaks ma kasvasin ja mida porisemaks mu jalajäljed muutusid, seda harvemaks need korrad jäid. Kuni mulle tehti selgeks, et ka päevitustoolid on ainult inimestele. Leppisin olukorraga. 

Paar korda hiljem olen pererahva äraolekul ikkagi voodis päevateki peal lamamas käinud. Muidugi oli seal hea ja pehme. Aga minust jäi alati lohk järele, sest ma ei osanud ise päevatekki kuidagi sirgeks tõmmata ja oma tegevusjälgi kaotada. Ja sain jälle riielda. Mul oli oma teo pärast muidugi häbi ja loobusin edaspidi sellestki. Ei tahtnud lihtsalt enam pererahvale tuska tekitada. Seda enam, et kui ma EI-le kuuletusin, sain preemiaks mõne väikese maiuse.

Tegelikult lisandus suvel maakodus veel kolmaski nõudmine. Ma ei tohtinud minna tuppa, kus magasid pererahva lapselapsed. Ka siis mitte, kui uksed valla olid. Pererahva hüütud EI! kõlas just siis, kui olin lävepakule astunud. See keeld kehtib minu jaoks siiani, ehkki seda on üsna tülikas järgida. Kui lapsed suuremaks kasvasid ja me koos tagaajamist või peitust mängisime, jagasid nad ära, et saavad lastetuppa minu eest jooksu ja peitu minna. Mina sinna ju ei tohi astuda.

Täna päeval Tilgu rannas.

Ujumise järel meeldib mulle liivas püherdada.

16.02.2020: Käisin täna ujumas

Käisin täna koos pererahvaga Tallinna lähedal Tilgu rannas. Ujusin ka. Päris kosutav oli. Peremehel oli kaamera kaasas, nii et saan siia ka video lisada.

Eraldi video on sellest, kuidas mulle meeldib ujumise järel liivas püherdada. Nagu pererahvas on kinnitanud, on selline ujumisest ja püherdamisest koosnev protseduur minu karvale parem kui mis tahes šampoon. Karv on pärast seda pehme ja mõnus.

Minu esimene öö uues kodus. Pilt on küll kehvake, aga minu musta värvi pesa, lilla vaibake ja ahvist sõbrapoiss peaksid näha olema.

16.02.2020: Kuidas ma oma päriskoju jõudsin

14. aprill 2016 oli minu elus jälle tähtis päev. Esiteks muidugi seetõttu, et sain täpselt kahekuuseks. Ja teiseks, mulle tuli järele minu tulevane pererahvas, kes mu päriskoju viis. 

Lahkumine sünnikodust Järvamaal kippus üsna emotsionaalseks. Kasvatajal võttis koguni silma märjaks. Osa minu õdesid-vendi oli sünnikodust juba lahkunud, mina olin meie kuuikust eelviimane. Kasvataja andis meile igasugust kraami kaasa: sünnitunnistuse, passi, söögikausi, joogikausi, paki krõbinaid ja väikese lilla vaiba, millel peal koera mustad jalajäljed. Koos vaibaga jõudis minu uude koju sünnikodu lõhn, mis pidi mu võimalikku kolimisärevust leevendama.

Autosõit sünnikodust päriskoju oli ka tore. Auto tagumisel istmel ootas mind musta värvi pesa, mille põhja pandi pehmenduseks seesama lilla vaibake mitmekordselt kokkumurtuna. Kausis ootas mind pehme ja karvane ahvipoiss, noorema perepoja pärandus, millest kujunes minu üks lemmiklelusid. Ja sõit võiski alata. Perenaine istus koos minuga tagaistmel. Poolel teel peremees küll korra torises, et olin väikese peeru teele saatnud, ja keeras viivuks aknad alla. Aga sest polnud midagi, vahel ikka juhtub.

Perenaine oli netiavarustest lugenud, et kutsikad pidid sünnikodust lahkumist vahel niutsudes üle elama. Ehkki mul jäid sünnikodust vaid parimad mälestused, kohanesin oma uue koduga veel samal päeval. Peremehele tuli õhtul veel üks sõbraonu külla. Püüdsin esiotsa nendega koos olla, aga nad jäid üsna kauaks istuma ja kaarte mängima, nii et pidasin targemaks oma pessa minna ja silma looja lasta. Uni oli uues kodus magus ja ma ei näinud niutsumiseks mingit põhjust. Seltsiks pehme ahv, kellest sai minu lahutamatu kaaslane. Küll vaid aastaks, kui sedagi, sest mängulustis sai ta korduvalt ja üsna tõsiselt sakutada, mille peale ahv hakkas mitmelt poolt valget vatti välja ajama. Peremees üritas ahvi parandada ja õmbles mõned augud kinni, aga see minu pehmet sõpra ei päästnud. Kohe tekkisid uued augud ja kui ahvist oli järel sisuliselt vaid nahk, viskas pererahvas ahvi prügikasti.

 

Mina värske passiomanikuna. Olen ametlikult nii Euroopa Liidu kui ka Eesti Vabariigi lemmikloom.

15.02.2020: Kuidas mulle nime valiti

Pärast eilset sünnipäeva rändan nüüd taas meenutuste radadele. Kaks päeva tagasi tehtud postitus lõppes sellega, et mulle tuli nimi välja mõelda ja see pidi kindlasti hakkama F tähega.

Pererahva esimene valik oli Fanny, aga kui nad sellest perepoegadele rääkisid, kiskusid poiste näod muigele. Ingliskeelses keskkonnas end nagu kalad vees tundvad perepojad soovitasid kindlasti mõni muu nimi välja mõelda. Peremees uuris seejärel Silveti inglise-eesti sõnaraamatut ja sai ise ka aru, et Fanny nüüd küll üks kena tüdruku nimi ei saa olla. Ehkki maailmas on Fannysid tegelikult üsna palju ja osa neist tuntudki.

Nime väljamõtlemisele kulutas pererahvas tunde. Valikust käisid läbi sellised nimed nagu Fiona, Freya, Felicia, Floreida ja kindlasti veel mõni. "Oleks poiss, võiks panna nimeks Fjodor," üritas peremees valimiskogu tuju tõsta.

Et telekas näidati parajasti "Kättemaksukontorit", tekkis kuidagi iseenesest Freya kõrvale ka Friida. Sellega oli nimi otsustatud. Hiljem selgus, et üks minu õdedest oligi saanud nimeks Freya. Teine õde on Franziska, vendade nimed on aga Freddy, Frank ja Frederik.

Nime valimisega oli tegelikult kiire, sest 1. aprillil 2016 viidi mind kiibistamisele ja samal päeval kirjutati välja pass Euroopa Liidu ja Eesti Vabariigi värskele lemmikloomale Sempre Felicita Friida.

 

 

Mul ila küll juba tilgub, aga pidin kannatlikult ära ootama peremehe käsu: Võta!

14.02.2020: Sõin hommikul sünnipäevatorti

Tänan hakatuseks kõiki, kes mulle on tänase sünnipäeva puhul juba jõudnud õnne soovida või kes kavatsevad seda päeva jooksul teha.

Pererahvas üllatas mind hommikul traditsioonilise sünnipäevatordiga. Perenaine kasutas selleks 400 grammi veiseliha, pisut hapukapsast jõhvikatega ja ühe muna. Küünalde asemel seisid tordi sees püsti nagu ikka poolikud viinerid: iga aasta kohta üks poolik.

Püüdsin siia panna ka video tordisöömisest, aga see ei õnnestunud liiga suure mahu tõttu. Ma ei oska ise kuidagi selle mahtu vähendada. Ilmselt pean järgmine kord tegema maksimaalselt poole minuti pikkuse. Tordisöömise video pikkus oli mul veidi üle kolme minuti.

Facebookis see siiski õnnestus, nii et kel huvi, saab seda vaatada siit:

https://www.facebook.com/kuldne.friida

Siin me kõik kuuekesi oleme. Mina olen see ülemises reas vasakult esimene.

13.02.2020: Miks just mina?

2016. aasta veebruaris asus pererahvas otsima juba konkreetset pesakonda, kust endale kutsikas võtta. Pakkumisi oli Järvamaalt, Võrumaalt ja veel kuskilt. Et mu peremees on üsna pragmaatilise ellusuhtumisega, langes esimene valik Järvamaale peale, sest see on Tallinnale kõige lähemal.

Nagu ma olen siin juba kirjutanud, sündis minu pesakond, kokku kuus kutsikat, täpselt sõbrapäeval ehk 14. veebruaril ja aasta oli siis 2016. Esimene kohtumine oma tulevase pererahvaga leidis aset veidi vähem kui kuu aega hiljem, 12. märtsil. Minu meelest olime kõik kuus sama nägu ja ühtviisi nunnud. Peremees nii ei arvanud ja suutis just minu meie pesakonnast ilmeksimatult neli korda järjest sülle võtta. Nagu ta hiljem tunnistas, olevat ma olnud kõige valgem ja kõige väiksem. Ja muidugi see, et olin ja olen emane. Perenaisele olin ma ka loomulikult igati meelt mööda.

Siis mind veel pererahvaga kaasa ei lubatud. Seda hetke pidin kuu aega ootama. Vaja oli kahekuuseks saada, nagu kasvataja ütles. Mul oli sellest muidugi kahju. Aga vaid hetkeks, sest tore oli ka oma õdede ja vendadega mürada ning üksteise otsas kakerdada.

Pererahvas sai esiotsa raske pähkli pureda. Mulle tuli nimi välja mõelda ja see pidi kindlasti hakkama F tähega.

Ikka mina, puhta ja kenana mais 2018.

12.02.2020: Miks valik ikkagi kuldsele langes?

Seegi jutt on mul kirja pandud pererahva meenutuste järgi. Nagu ma üle-eelmises postituses tõdesin, pani labradori retriiver Cuba minu perenaise ja peremehe järjest enam koera võtmisele mõtlema. Aeg muudkui kulus, kuni perenaine jaanuaris 2016 ohjad enda kätte haaras ja otsis välja ühe koertenäituse Tallinnas Laki tänava spordisaalis, kus pidid oma ilu ja kasvatust näitama nii labradorid kui ka kuldsed retriiverid, lisaks kümned muudegi tõugude esindajad.

Peremehe esimene eelistus oligi labrador, sest ta arvas, et kuldsete kohevamad kasukad jätavad korterisse rohkem karvu maha. Tal oli tegelikult õigus.

Kuldseid oli näitusel kõige arvukamalt ning kolmest väikesest väljakust üks oli tervenisti nende kasutada antud. Perenaist ja peremeest hämmastas kõige enam see, kui viisakalt kuldsed retriiverid näitusel käitusid: lamasid vaikselt ümber väljaku oma järge oodates, viitsimata isegi pead minu tulevase pererahva poole pöörata. Ja kui kõrvalplatsidelt oli aeg-ajalt kuulda haugatusi, siis kuldsete väljaku ääres valitses vaikus. Eks me oskamegi üliviisakad olla. Kui muidugi vaja.

Kuldsete käitumine korralikkuse etalonina saigi otsustavaks, miks minu tulevase pererahva lõplik valik just kuldsele retriiverile langes. Õnneks ei olnud nad siis lugenud ja veel vähem kogenud, et me ei ole sugugi sobilikud inimestele, kes laitmatut puhtust armastavad. Eriti Eestile omaste niiskete ilmadega jääb pori ja mustus üsna nakkavalt meie pikkade karvade külge. Ja kui me vähegi mõnda veekogu näeme, olgu see kui suur tahes, võib kindel olla, et me sinna sisse prantsatame. Nii et me suudame ühe hetkega kuldsest retriiverist muldseks retriiveriks muutuda.

Pererahvas on küll tunnistanud, et nad ei ole oma valikut kordagi kahetsenud. Küll mitte minu porilembuse pärast, vaid eeskätt seetõttu, et tõuomaselt sobivad minusugused ideaalselt lastega peresse. Seda enam, et pererahval on praegu koguni viis lapselast.

11.02.2020: Kuidas mind tehti 20aastaseks

Eile avastas minu peremees Facebooki maailma, millest ta seni midagi ei teadnud. Kuigi ta on üle poole oma elust, juba 1985. aastast alates arvuti taga istunud, ei tea ta tänasest nutimaailmast midagi. Tal pole isegi nutitelefoni. Nii oli peremees ka Facebooki konto loomisega püsti hädas. Ta keeldus resoluutselt enda nimele kontot tegemast ja värbas konto omanikuks ehk nn juhtnäoks minu. Olin sellega nõus: mul ei ole ju midagi kaotada. Pigem vastupidi. Ehk leiab keegi tee minu päevaraamatuni just sealtkaudu.

Aga nagu selgus, peab Facebooki konto omanik olema oluliselt vanem kui mina praegu. Minu peaaegu neljast eluaastast ei piisanud kohe kuidagi. Nii saigi olude sunnil minu sünniaastaks kirja pandud 2000, kuid kuupäev on sealgi õige: sõbrapäev ehk 14. veebruar. Peremees tahtis minu sünniaastat kuidagi varjata, aga see tal ei õnnestunud. Ütlesin, et las ta siis olla. Ehk mõni targem aitab edaspidi seal minu vale sünniaasta ära peita.

Kel huvi, võib ise järele vaadata: https://www.facebook.com/kuldne.friida

Labradori retriiver Cuba 2013. aasta juulis.

11.02.2020: Cuba saatuslik külaskäik

Selle jutu olen ma kirja pannud puhtalt oma peremehe jutu järgi, sest see kõik juhtus ammu enne mind, juba juulis 2013. Aga jutt ise on vajalik mõistmaks, miks minu pererahvas üldse koera võtmisele mõtlema hakkas. Nimelt väisasid siis pererahva maakodu Pärnumaal kaks koera: labradori retriiver Cuba Luksemburgist ja cavalier king charles spanjel Houndou Brüsselist. Koos oma pererahvaga muidugi.

Houndou oli lihtsalt nunnu ja midagi enamat tema käest ei oodatudki. Cuba oli aga just selline, nagu tema tõugu on kirjeldatud: erakordselt sõbralik, intelligente, terane ja sõnakuulelik, temas polnud väiksematki märki agressiivsusest ja ka põhjuseta argusest. Peremehele meeldis Cuba juures see, et ta innukalt palli järele jooksis ja selle siis viskaja jalge ette poetas. Lisaks võlus peremeest asjaolu, et Cubale meeldis arbuusi süüa. Perenaise jaoks oli Cuba nagu Houndougi lihtsalt nunnu. Mis sest, et too oli siis juba neljane ja igati täiskasvanu. Nagu mina praegu. Huvitav oli see, et lääneeurooplasena polnud Cuba varem kokku puutunud Eestile omase õhtuse ja hommikuse kastega, mistõttu ta üritas märjal murul valida kohti, mis polnud niisked. Mõistagi see ei õnnestunud, nii ei jäänud tal muud üle, kui pingile hüpata ja sinna puhkama heita.

Pole tarbetu märkida, et minu peremehel pole kunagi koera olnud ja ta polnud temast kunagi ka unistanud. Perenaiselgi polnud koera olnud, aga unistanud oli ta temast küll. Iseäranis teismelisena.

Kui Houndou ja Cuba oma koju Lääne-Euroopasse olid sõitnud, said alguse perenaise ja peremehe üsna sagedased jutud koera võtmisest. Lõpuks selleni jõutigi, küll ligi kolm aastat hiljem. Valik langeski retriiverile, küll mitte labradorile, vaid kuldsele retriiverile. Ehk siis minule. Aga sellest juba mõnes järgmises loos.

Minu tavapärane ringkäik Tallinnas Mustamäe vahel. Päeval teen seda üldjuhul koos perenaisega, hommikul ja õhtul aga peremehega.

10.02.2020: Progesteroonist

Käisin eile korra veel Zorro juurest läbi. Zorro perenaine ütles, et igaks juhuks. 

Kõigi nende käikude taga oli minu progesterooni näitaja. Kui väga spetsiifiliseks minna, siis teavad teadjamad rääkida, et progesteroon on steroidhormoon, mis valmistab emakat ette viljastatud munaraku vastuvõtuks. Täpselt nagu inimestel. Oleme ju kõik ühesugused imetajad.

Progesterooni näitaja selgitamiseks pidin ma kahel korral verd andma. Esimest korda esmaspäeval 03.02.2020, aga nagu Synlabi verelaboris ilmnes, oli minu progesterooni näit siis alles 3,00 nanomooli liitri kohta. Meie kasvataja ehk kenneli omanik, kes minu pererahvast on pidevalt nõustanud, arvas seda kuuldes, et enne reedet pole mõtet uut proovi andma minna. Sest kõige õigem aeg paaritamiseks pidi olema siis, kui näitaja on 25 ja 30 vahel. Perenaine tühistas selle peale algselt reserveeritud kolmapäevase aja loomakliinikus ja leppis uue aja kokku reede hommikuks. Aga kui me reedel Synlabist vereanalüüsi tulemused kätte saime, läks kiireks. Nimelt oli minu progesteroon tõusnud 26,89 nanomoolini liitri kohta. Just seepärast me reedel 07.02.2020 Zorro juurde kohe sõitma pidimegi. 

Zorro perenaine selgitas minu pererahvale, et progesteroon võib tõusta koguni sajani ja isegi üle selle. Nii võtsimegi eile igaks juhuks ette teise reisi Zorro juurde.  Ei mina ega ka Zorro seekord enam nii elevil ei olnud. Aga loodetavasti läks kõik õnneks.

09.02.2020: Kes ma olen?

Ma ei tea, miks see nii on, aga minu sugupuus on ainult keerulised nimed, mis kuidagi meelde ei jää. Ei mulle endale ega kellelegi teisele. Nagu peremees mulle kinnitas, on see oluliselt keerulisem kui piibli vanas testamendis kirja pandud inimese põlvemise lugu. Vähemasti nimede poolest.

Eesti Kennelliidu registreerimislehe ehk siis minu sünnitunnistuse järgi on minu nimi Sempre Felicita Friida. 

Mina isa on Milbu Fridolins ja ema Sempre Felicita Bella Mia.

Isa isa on Golden Tunes Rocket Man ja isa ema Milbu Greta Grietina. Isa isa isa on Summeramba Last Orders ja isa isa ema Xanthos Dynah Might. Isa ema isa on Dewmist Silk Sympohony ja isa ema ema Milbu Chelsea.

Ema isa on Terra Antyda Hope For Me ja ema ema Sodelight Bonito Sueno. Ema isa isa on Mad About You De Ria Vela ja ema isa ema Terra Antyda Alabama. Ema ema isa on Terra Antyda Sani Lancelot ja ema ema ema Soulstone Queen Stephanie.

Kõigi oma eelkäijate järgi peab minu veres olema tilgake Eesti, Läti, Leedu, Taani, Tšehhi ja Hispaania verd. 

 

Siin me oleme, Zorro vasakul ja mina paremal.

08.02.2020: Tähtis päev

Eile oli minu elus tähtis päev. Sõitsime koos peremehe ja perenaisega Türile, kus mind ootas Zorro. Samasugune kuldne retriiver nagu minagi, aga isane ja minust pisut suurem. Sobisime hästi. Tegime hakatuseks paar kiiremat jooksuringi, kuni meid paluti seisma jääda. 

Ja siis see juhtus. Minu saba tegi kuidagi iseenesest ühe väikese 90kraadise jõnksu paremale ja Zorro hakkas mind saba alt limpsima. Järsku toetas ta end minu najale ja ma tundsin, et see polnud enam keel, vaid midagi muud. Olime saanud Zorroga üheks. Kui ma tavaliselt olin isastele hambaid näidanud, siis seekord jäin vaguralt paigale ega teinud piuksugi. Kõik see kestis umbes viis minutit.

Peremees ütles hiljem, et olin seisnud kuidagi isemoodi tehtud näoga. Aga ma olingi ju nüüd teine: koerapreilist oli saanud koeraproua. Pärisproua seisuseni jõudmiseks pidi kuluma täpselt üheksa nädalat ehk 63 päeva. 

Enne kui me auto peale läksime, et tagasi Tallinna sõita, toodi vahepeal puhanud Zorro uuesti minu juurde. Ja kõik kordus. Nagu mulle selgitati, oli see vajalik uue seisuse kinnistamiseks. 

Tagasiteel arutasid peremees ja perenaine nähtu üle. Perenaine arvas, et toimunut saab seletada loomuliku instinktiga. Peremees ei välistanud, et oma rolli võisid etendada ka vastastikune sümpaatia ning sellest johtuv nauding.

 

© Kõik siinsed tekstid ja pildid on autorikaitse all, kuuluvad blogipidajale ning nende kasutamiseks tuleb küsida kirjalikku luba aadressil kuldnefriida@gmail.com.